Neeme Raud. Siin 2019-05-11

Globaalbriifing nädala teemadest.

Eesti suursaadik Leedus Jana Vanaveski - Leedu presidendikandidaadid. Urmas Paet: Eestile on hea, et president Kaljulaid Vene presidenti Putinit isiklikult tunneb Jaanika Peerna, Eesti kultuuriesindaja New Yorgis - arhitekt Louis Kahni side Eesti ja Kuressaarega toob Eesti enam maailma arhitektuurikaardile.

Leia podcast Kuku raadio lehelt: http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/neeme-raud-siin-2019-05-11/


Suursaadik Jonatan Vseviov – mees, kes aitas eestlased viisata USAsse

Washington on selle mehe ametialase DNA osa juba aastaid. Kolmandat korda Eestit diplomaadina esindades tunneb ta sealset asjaajamist hästi. Kogemus ja kiirus on praegu hädavajalikud, et suuta USA ettearvamatu presidendi Donald Trumpiga sammu pidada.

Me tunneme Jonatan Vsevioviga teineteist juba enam kui kümme aastat. Toona oli ta Washingtoni Eesti suursaatkonna diplomaat ja tegeles viisavabaduse teemaga. Nii et kui George W. Bushi administratsioon 2008. aastal otsustas, et Eesti kodanikelt ei ole tõesti enam põhjust viisasid nõuda, oli selle taga ka tükk Vseviovi tööd.

Tema järgmine lähetus Washingtoni tuli aastal 2013 ja siis juba Eesti kaitseatašeena. Kohtu seadusena kolmandat korda saabus ta Ühendriikide pealinna mullu varasügisel Eesti suursaadikuna.

Seega on Washington mehe ametialases DNAs olulist rolli mänginud juba aastaid, ja sealset asjaajamist tunneb ta hästi. Praegusel ajal on see eriti oluline, sest sageli väga ettearvamatute käikudega president Donald Trumpiga sammu pidamiseks on vaja kiiret reageerimist ja kohanemisvõimet. Olgu või tegu info liikumise muutumisega USA pealinnas. Koosolekutel on nüüd üsna tavaline, et hääletule režiimile seatud mobiiltelefonid hakkavad paljudes taskutes korraga värisema, teavitades, et kõige kõrgemalt, Valgest Majast on saabunud järjekordne presidendi säuts. Trumpi esialgu ebatavalisena tundunud suhtlemiskanal Twitter on nüüd Ameerika pealinnas uus normaalsus.

Kuid midagi on jäänud ka muutumatuks, nendib suursaadik, kui aprilli lõpus saatkonna vastuvõtutoas intervjuuks maha istume. Ammuste tuttavatena me sinatame.

Saatkonna seinal on hulk meie diplomaatia haruldasi dokumente, mis kinnitavad Eesti ja USA suhte erilist staatust meie välissuhtluses ligi saja aasta jooksul. (USA tunnustas Eesti Vabariiki de jure 28. juulil 1922 ning on seda teinud sellest ajast järjepidevalt, ka Eesti anneksiooniaastatel – N. R.) Vseviov nõustub, et suhted Ühendriikidega on meie välis- ja kaitsepoliitika püha graal. Kuid midagi ei saa võtta täiesti enesestmõistetavana, leiab ta. Tagamist, et liit USAga oleks jätkuvalt elus ja tugev, peabki ta oma peamiseks missiooniks Washingtonis.

Kas kasutad Twitterit? Ja kui kasutad, kas loed samuti president Trumpi sõnumeid kohe, kui need miljonite telefonidesse jõuavad?

Enne Washingtoni tulemist ei olnud ma üheski sotsiaalmeedia moodsas rakenduses aktiivne, aga siin tegin endale kohe Twitteri konto. Mis seal salata: see on tänapäeva nõue. Washingtonis tegutseb poliitiline kogukond Twitteris, jälgib Twitterit. Mitte ainult Ameerika president, vaid ka kõik demokraadid, kes kandideerivad praegu presidendiks, ja paljud teisedki inimesed – arvamusliidrid, isegi ajakirjanikud – on väga sageli Twitteris. Twitterist näeb ära, mis on hetketeema. Loomulikult ei võimalda see süvitsi minekut, selleks on vaja muid allikaid, aga seda, mis on parajasti päevakajaline, on küll võimalik endale Twitteri vahendusel selgeks teha. Enamik minu kolleege, teisi suursaadikuid, jälgib Twitteris president Trumpi lausa niimoodi, et kui meil on mõnikord kohtumised, siis on paljudel – mul endal ka – pandud telefon alert’ima, et kohe, kui president Trump on tweet’inud, saaks näha, mis on parajasti teemaks. Ameerika meedia on suuresti presidendile keskendunud ja tema säutsust saab enamasti kiirelt uudislugu. 24/7 tegutsevad uudistekanalid ehitavad oma kajastuse just selle peale, mida president on teinud, öelnud või säutsunud, nii et loomulikult on Twitter paljuski otseallikas.

Ega ometi põhine nüüdsel lühikeste, kiirete säutsude ajastul ka diplomaatiline töö USA pealinnas üha enam Twitteril?

Diplomaatidena me muidugi jälgime muudki kui Twitterit. Meie töö siin on tunda ameeriklasi – nii neid, kes on võimul, kui ka neid, kes võib-olla saavad võimule, kui valimiste tulemusena peaks ametisse astuma teine president. Peame tundma ka neid ameeriklasi, kes tegutsevad Kongressis, omada nende juures piisavat tõsiseltvõetavust ja ligipääsu, et seal esitada Eesti vaadet transatlantilistele suhetele, Venemaale, teistele teemadele, mis meile korda lähevad. Ja loomulikult omada kõiki kontakte, et kui meil peaks juhuslikult tõesti abi vaja olema, siis oleks meil need inimesed, need tutvused, need telefoninumbrid, aga ka see tõsiseltvõetavus kohe olemas. Just tõsiseltvõetavust ei saa kuidagi üle tähtsustada. See on ülioluline nii diplomaadina kui tegelikult laiemalt võttes ka riigina – et seda, mida me kriitilisel hetkel ütleme, siis tõesti tõsiselt võetaks. Ja selleks, et niimoodi tõsiseltvõetav olla, on loomulikult tarvis olla kursis Ameerika päevapoliitikaga, igapäevateemadega, sellega, millest räägitakse, ja kõige selle hulka kuulub ka Twitteri jälgimine.

Kuna kõik Washingtonis keerleb alati praegu ametis oleva USA presidendi ümber, on üks esimesi küsimusi, mis siinsetes vestlustes alati esitatakse: kas oled presidendiga isiklikult kohtunud? Suursaadikuna kohtusid Donald Trumpiga volikirja üle andes. Aga veel?

Isiklikult presidendiga kohtunud olengi seni vaid volikirja üle andes. Tavaliselt kohtub suursaadik presidendiga lisaks volikirja üle andmisele enamasti vaid siis, kui tema riigi juht tuleb visiidile. Mäletatavasti see viimane suur visiit, mis meil toimus, kui kolme Balti riigi presidendid olid Valges Majas, toimus vahetult enne minu siia jõudmist (aprillis 2018 – N. R). Ega muid võimalusi välisriigi suursaadikul presidendiga otse kohtuda ausalt öeldes ei ole. Neid inimesi, kellega suursaadik siin kohtub, on hulgi, ka kõrged ametnikud Valges Majas, välisministeeriumis, kaitseministeeriumis, Kongressis muidugi, väljaspool valitsust samamoodi. Selliseid olukordi, kus suursaadik presidendi endaga – ja see ei sõltu sellest, kes on parasjagu Ameerika president – nelja silma all maailma asju arutab, ei esine. Aga neid kohti, kus ma presidenti näen, on küll. Näiteks Kapitooliumimäele, kus president Trump pidas oma kuulsa aastakõne, olid suursaadikud kutsutud, istusime temast ehk vaid 20 meetri kaugusel. Ja mõned suuremad rahvaüritused – viimati lihavõtete aegu, kui Valge Maja aias toimus lastele ja perekondadele mõeldud sündmus (pühademunade otsimine – N. R.), kus oli kohal esimene leedi ja ka president. Aga seda viimast sain teada hiljem ajakirjandusest, mul endal teda seal näha ei ei õnnestunud.

Me kõik näeme USA presidenti tegelikult peaaegu iga päev. Donald Trump on praegu maailma kõige enam jälgitud isik, iga päev uudistes, kõige enam kajastatud mees planeedil. Aga milline ta on n-ö close-up, väga lähedalt vaadates, isiklikult kokku puutudes?

Nende inimeste puhul, kes on nii kõrgel poliitikas, on nähtavasti ilu alati vaataja silmades – ta paistab just niisugusena, nagu inimesed on harjunud teda endale ette kujutama. Minu põgusad kokkupuuted Ameerika presidendiga on jätnud mulje, et ta on väga põhimõttekindel. Et need asjad, mis on talle eri põhjustel olulised, on seda tõepoolest. Ta tahab neid teha. See peegeldub ka tema avalikes sõnumites. Need sõnumid, mis Twitterist praegu tulevad, on üldiselt needsamad, mis olid tal ka aasta aega tagasi või valimiskampaania ajal.

Suured teemad, millega ta tuli Valgesse Majja, olid immigratsioon, piirimüüri ehitamine, ja muidugi ka majandus.

Võib-olla kõige suurema ühendava joonena tema poliitikas ja avalikes sõnumites kordub tugevuse motiiv. Trump tahab olla ja tahab ka näida tugev. Tundub, et nõrkus on üldse tema jaoks suur patt, seda on ta ka oma poliitilistele oponentidele ette heitnud.

Sealhulgas senaator John McCainile, kes oli Vietnami sõja ajal vietnamlaste käes vangis. Trump nimetas just nimelt nõrkuseks seda, et ta vangi sattus. John McCain oli meie suur liitlane ja toetaja, nüüd manalamees.

John McCain on nüüd tõesti manalamees, aga sellest, mida president sisepoliitilistest motiividest lähtuvalt on öelnud ühe või teise senaatori või kongresmeni või kuberneri kohta, võiksime teha eraldi raamatu. Loomulikult toimub see kõik Ameerika kontekstis ja sellest ei tahtnud ma rääkida.

Küsimus oli nõrkusest ja tugevusest.

See nõrkuse ja tugevuse motiiv kandub praegu üle ka välispoliitikasse. Kui vaadata USA Euroopa-suunalist poliitikat, siis tundub, et sellele administratsioonile on just nimelt oluline tegutseda jõupositsioonilt. Paljuski meile muuseas sobib, et Ameerika Ühendriigid oleksid ja tahaksid olla tugeval positsioonil, et neil oleks jõudu ja ka soovi seda jõudu vajadusel rakendada.

Eesti on muidugi väike riik ja kui räägime tugevuse positsioonist ja suurtest riikidest – ning Trumpile meeldib «mängida» suurtega –, siis kuidas meie oma väiksuse juures saame näidata, et oleme ka tugevad?

Ma arvan, et tugevus ei sõltu nii palju suurusest. Tugevus sõltub meelekindlusest ja valmidusest oma käsutuses olevaid ressursse vajadusel kasutada. Näeme, et Ameerika ressursid Euroopa suunal on kasvanud, Ameerika kohalolek Euroopas on kasvanud, Ameerika valmidus rääkida kaasa Euroopa julgeoleku küsimustes on kasvanud. Need on kõik väga positiivsed arengud. Alati võib tuua välja igasuguseid küsimusi, kus meil on erimeelsusi, kus me veel ei ole jõudnud ühele taktikalisele seisukohale. (Näiteks erimeelsused suhtumises Iraani tuumalepingusse, aga ka USA ja Euroopa Liidu vahelised kaubandusvaidlused – N. R.) Aga see, et ameeriklased on tugevalt Euroopas kohal, on üldiselt meie huvides. Ja meid nähakse ka siin Ameerikas tugeva riigina, vaatamata sellele, et oleme väikesed. Seda väiksust meeldib meile mõnikord iseendale meenutada ja tegelikult on väiksus paljuski meie enda teha.

Mis on meie tugevused? ...

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6680508/suursaadik-jonatan-vseviov-mees-kes-aitas-eestlased-viisata-usasse


Neeme Raud. Siin 2019-04-13

Globaalbriifing nädala teemadest.

Saatelõigus Londonist räägib Tiina Intelmann, Eesti suusaadik Ühendkuningriigis, Brexiti ümber valitsevast segadusest ja brittidele kohale jõudnud tõsiasjast, et on keskmise suurusega riik, kes sõltub paljus teistest maadest ja Euroopa Liidust. Vilniuses salvestatud intervjuus arutleb 25 aasat seal elav Anna Grisakov miks Leedu ei ole eestlaste reisikaardil. Martin Kala kõneleb rubriigis "Cafe Creme de Paris" Blondie laulust "One way or another," mis kirjeldab ilmekalt Eesti praegust poliitikat.

Leia podcast Kuku raadio lehelt: http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/neeme-raud-siin-2019-04-13/


New Yorgi tagantjärele tarkus

Eestiski viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud vastuseis suurtele projektidele läks maailma mitteametlikule pealinnale New Yorgile kalliks maksma. Algselt kodanikkonna võiduna esitatud suurfirma tõrjumine on nüüdseks asendunud üldise pahameelega.

Lugu ise sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui linna- ja osariigi valitsus võtsid 2008. aastal just New Yorgis investeeringute panga Lehman Brothers kokkuvarisemise järel alanud finantskriisi ajal vastu otsuse, et linna on vaja tuua suuri IT-ettevõtteid. Soov oli laiendada linna majandusbaasi, et suurtegijateks ei oleks üksnes Wall Streeti rahandus- ja kinnisvaraettevõtted.

​Plaani elluviimist hakkas juhtima tollane linnapea, miljardärist ärimees Michael Bloomberg isiklikult. Ühe oma trumbina käis New York otsemaid välja, et firmadel on seal kohe võtta maailmaklassist kõrgelt haritud tööjõud. Google ja Facebook avasidki üsna pea Manhattanil oma harud. Ent kampaania suurim võit saavutati mullu novembris, kui maailma suurim ettevõte Amazon teatas, et ehitab ühe oma regionaalse peakorteri just New Yorki, tuues sinna umbes 25 000 töökohta ja linna kassasse järgneva kahekümne aasta jooksul arvestuslikult kuni 27 miljardi dollarit maksutulu.

Loe edasi Postimehest: https://majandus24.postimees.ee/6558324/new-yorgi-tagantjarele-tarkus?_ga=2.217770390.1007553048.1554650691-1598748621.1549896877


Eesti tõehetk maailmaareenil saabub juunis

  • Eesti võimalik tulevik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena selgub 7. juunil.
  • Kandideerimise taga on hiiglaslik diplomaatiline kampaania.
  • Salajase hääletuse tõttu ei saa ette lubatud häälte osas kindel olla.
  • Julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks on vaja 129 riigi toetust.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6547296/eesti-toehetk-maailmaareenil-saabub-juunis


President Kaljulaid ajab Eesti asja ka hommikujooksu tehes

Central Parki ühe sissepääsu on ummistanud diplomaadid Lätist, Rootsist ja Liibanonist. Lähenevad Uus-Meremaa, Kanada, Saksamaa, Montenegro ja Portugali esindajad. Pargi suunas sörgib Eesti president Kersti Kaljulaid koos saatjaskonnaga. Jah, rahvusvahelisi suhteid võib korraldada ka hommikujooksul.

Teisipäeva varahommik. New York, see linn, mis kunagi päriselt ei maga, hakkab alles ärkama.

Times Square’il koristatakse eelmisest õhtust jäänud prügi. Toiduautod veavad laiali linlaste üht meelepärasemat hommikusööki, rõngassaiu, mida mõne aja pärast nurgapealsetest putkadest koos kohvitopsiga käigu pealt kaasa napsama hakatakse.

Central Parki kagunurga sissepääsu juures koguneb rühm varajasi hommikuadrenaliini sõltlasi.

Osa toovad kohale sohvrid. Osa tuleb taksoga.

Kes teab midagi maailma diplomaatiast, mida igal tööpäeval pargist mitte eriti kaugel asuvas ÜRO peakorteris aetakse, tunneb tulijate seas ära ridamisi riikide alalisi esindajaid, nagu maailmaorganisatsioonis suursaadikuid kutsutakse.

Soome suursaadik Kai Sauer on ülevoolavalt heas tujus, selgelt grupi liider, kes teistelt veel silmas olevat und peletada püüab.

Läti, Rootsi ja Liibanoni suursaadik teevad eesseisvaks jooksuks soojendust.

Kolleege tervitavad innukalt Uus-Meremaa, Kanada ja Saksamaa alaline esindaja ning Montenegro ja Portugali alaliste missioonide asejuht.

Vahetult enne poolt seitset lisandub veel üks seltskond tulijaid, kõigil sinimustvalgega särgikatted. Pargi poole sörgib New Yorgis töövisiidil viibiv Eesti president Kersti Kaljulaid koos saatjaskonnaga. Eestis ilmselt just selle hommikujooksu jaoks tehtud särgid jagatakse välja ka teistele tulijatele, nii et kõik 25 jooksjat on sel hommikul meie värvides.

Täpselt 6.30, nagu tavaks, teatab Soome suursaadik, et aeg on alustada. Öösiti suletud Central Parki rajad on jälle lahti.

«Me armastame täpsust. Igal nädalal alustame jooksu täpselt kell 6.30,» räägib soomlane. «Et meil kõigil on päev tihedalt täis planeeritud, on jooksu algus alati kindlalt paigas.»

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6545987/president-kaljulaid-ajab-eesti-asja-ka-hommikujooksu-tehes


Kersti Kaljulaid: ma ei ole tšikk, ma olen vanaema

Ameerika Ühendriikides visiidil viibiv president Kersti Kaljulaid vastas teisipäeval New Yorgis pressikonverentsil teravalt küsimusele, milles ajakirjanik uuris, kuidas ta tunneb ennast naispresidendina.

«Vabandage, ma olen vanaema. Ma ei ole tšikk, ma olen vanaema,» ütles Kaljulaid ÜRO naistefoorumi pressikonverentsil küsimusele, kuidas ta tunneb end Eesti kõige noorema ja esimese naispresidendina.

President Kersti Kaljulaid on esmaspäevast neljapäevani töövisiidil Ameerika Ühendriikides.

Teisipäeval osales president ÜRO naiste, laste ja noorukite tervise ning heaoluga tegeleva liikumise Every Woman Every Child üritusel ning andis pärast seda pressikonverentsi.

Nii Ameerika kui Euroopa peavad ühiselt seisma väärtuste eest, millel põhinevad mõlemad ühiskonnad, sõnas Ameerika Ühendriikides töövisiidil viibiv president Kersti Kaljulaid Brookingsi mõttekojas peetud kõnes.

«Mitte ükski demokraatia eraldi pole piisavalt tugev, et 21. sajandi väljakutsetele üksi vastu astuda. Kui kusagil hakkab vabadus taanduma, siis tähendab see, et ka kõikjal mujal on vabadus vähem kaitstud,» ütles Kaljulaid presidendi kantselei vahendusel.

Riigipea rõhutas, et kui maailma kujundavad ümber need, kelle võimu ei kontrolli demokraatlikud institutsioonid, siis pole vabadus enam kusagil kindlalt kaitstud.

«Just see põhistab jätkuvalt atlandiülest ühtsust. Ameerika Ühendriikide roll Euroopa kaitses püsib olulisena, kuid see pole n-ö ühesuunalise liiklusega tänav. Terviklik ja vaba Euroopa, kes tegutseb Ameerikaga kooskõlas, on ülitähtis ka Ameerika Ühendriikide julgeoleku tagamiseks,» rääkis riigipea.

Kaljulaid kohtub neljapäeval ka Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosiga.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6543879/kersti-kaljulaid-ma-ei-ole-tsikk-ma-olen-vanaema


USA Kongress: NATO vajab kaitset – president Trumpi eest

Kuigi Trump kinnitas veel möödunud nädalal, et USA on 100 protsenti NATOga, on ta Ameerika meedia andmeil viimase aasta jooksul abidelt siiski korduvalt küsinud, kas Ühendriikidel poleks mõtet väljuda kaitsealliansist, mille paljud Euroopa liikmesriigid on lükanud oma kaitse rahastamise USA õlule.

Otseselt Eestile ei saa olla ega olegi Trumpil pretensioone, sest kaks protsenti meie SKTst läheb kaitsekulutusteks, nagu oleme NATO-le lubanud. Ent oleme oma kohusetundlikkusega siiski vähemuses. Samuti oleme NATOs üks väiksematest liikmetest, kellest suured – nagu USAgi – võivad oma suurtes mängudes üle sõita. Ehkki NATO alusdokumentide järgi on kõigil liikmetel võrdsed õigused. Ent reaalsus jääb reaalsuseks, me oleme väike riik.

Seepärast on hea näha, et NATO-l ja ka meil on USA pealinnas väga tugev liitlane: Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda.

Just äsja tuletas seadusandjate keeld anda Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks raha presidendile meelde, et on USA põhiseaduse järgi sama mõjukas võimuharu kui täidesaatev võim. Üle kuu kestnud võimuvõitluses, kus pantvangiks oli sunniviisil suletud föderaalvalitsus, pidi lõpuks järele andma president.

Kuid poliitilise jõukatsumise ajal otsustas esindajatekoda saata Valgele Majale veel ühe selge sõnumi: NATOst peab president Trump oma käed eemale hoidma!

Esindajatekoda võttis tohutu häälteenamusega – 357 poolt, 22 vastu (54 saadikut ei hääletanud) – vastu «NATO kaitse akti», mis keelab presidendil ühepoolselt USA NATOst väljaastumise üle otsuste langetamise.

Fakt, et jaanuari alguses ametisse asunud, demokraatide juhitud uue esindajatekoja koosseis otsustas suhteliselt ametiaja alguses sellise NATOt kaitsva akti hääletusele panna, näitab, et Washingtonis tuntakse tõesti muret president Trumpi meeleolu- ja kursimuutuste pärast ka kaitsepoliitika alal.

Seadusega tuletab esindajatekoda nüüd Valgele Majale üheselt meelde, kelle käes on riigi rahakott. Tekstis kinnitatakse USA vankumatut pühendumust NATO artikkel 5-le, aga ka Montenegro liikmesusele NATOs ja Euroopa heidutusalgatuse tugevale USA-poolsele rahastusele. Lisaks märgitakse, et USA on rahul seni oma kaheprotsendist kaitse-eelarvekohustust mittetäitvate liitlasriikide plaaniga jõuda selle summani aastaks 2024. Ja mitte kiirkorras, nagu president Trump seda oma kõnedes rõhutab.

NATO-seaduse puhul on tähelepanuväärne, et selle esitajad olid opositsioonilised demokraadid – kuigi oleme harjunud Washingtonis kaitseküsimustes pidama oma tugevamateks liitlasteks just vabariiklasi –, kuid toetajate seas oli ka hulk vabariiklasi. Siit nähtub, et toetus USA NATOsse kuulumisele ei ole parteilise värvinguga. Samas tasub märkida, et kõik 22 vastuhäält tulid vabariiklastelt.

Seaduse üks autoreid, California rahvaesindaja Jimmy Panetta ütles Washingtonis toimunud pressikonverentsil, et «NATO kaitse akti» mõte on alla kriipsutada, et NATOt ei saa vaadelda «ostu-müügi»-suhtena. Kongressi esindajatekoja välissuhete komitee juht, New Yorgi demokraat Eliot Engel märkis aga enne hääletust peetud kõnes, et kuna NATO lõhestamine on Vene presidendi Vladimir Putini üks peamisi eesmärke, on «nii häiriv, nii muret tekitav, kui USA saadab alliansi suhtes erinevaid signaale või käsitleb seda koormana».

USA kaitseuudiste portaal defensenews.com juhib lisaks tähelepanu, et «NATO kaitse akti» vastuvõtmine Kongressis toimus kohe pärast seda, kui USA välisministeeriumis Euroopa poliitikat suunanud diplomaat Wess Mitchelli otsustas ootamatult Euroopa ja Euraasia küsimuste abivälisministri kohalt tagasi astuda. Ilmselgelt on otsuse taga rahulolematus Trumpi meeskonna Euroopa poliitikaga.

Lausa juhtkirja vääriliseks pidas vastuvõetud seadust aga New York Times. «Mõte, et USA võiks NATOst lahkuda, on sürreaalne,» leiab leht, kutsudes ühtlasi üles Ameerika Ühendriikide senatit kiiremas korras seadusele toetust avaldama.

New York Times peab põhjuseks, miks alamkoda otsustas «NATO kaitse akti» vastu võtta just nüüd, väliminister Mike Pompeo hiljutist ülesastumist telekanalis Fox News. Nimelt küsiti seal ministrilt, kas USA oleks valmis saatma sõdureid kaitsma NATO liiget Montenegrot, mispeale Pompeo vastas, et ei soovi arutada «hüpoteetilisi» asju.

«Kuid see ei ole hüpoteetiline küsimus,» arvab New York Times, «artikkel viie alusel tõttavad NATO liikmed kaasliikmeid kaitsma, kui neid rünnatakse. Kas Trumpi administratsiooniga saab arvestada või mitte?»

President on juba viinud Ameerika välja Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppest ning ähvardab loobuda keskmaatuumajõudude leppest. Seetõttu võib õigustatult küsida, kas NATO-lepe võiks olla järgmine?

Nii mõnedki USA õigusteadlased leiavad, et presidendil on õigus ühepoolselt, ilma Kongressi nõusolekuta tuua Ameerika Ühendriigid välja rahvusvahelistest lepetest. Teised õiguseksperdid rõhutavad, et nüüd on riigi esindajatekoda kindlalt selgeks teinud, et NATO-lepe on teistest erinev.

Kapitooliumimäel NATO-le avaldatud ühese ja tugeva toetuse järel on üsna kindel, et Eesti diplomaadid Washingtonis – olles küll tihedais töösuhetes USA valitsuse esindajatega – suhtlevad nüüd aktiivselt ka Ameerika seadusandjatega, kes peavad ka meie julgeolekule pühendumist niivõrd oluliseks teemaks, et võtta vastu lausa presidendi poolt tulla võivaid üllatusi ennetav seadus.

On väga hea teada, et Ameerika Ühendriikide pealinnas suhtub valdav osa poliitikuid ka meie julgeoleku tagamisse väga tõsiselt.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6511017/usa-kongress-nato-vajab-kaitset-president-trumpi-eest?_ga=2.119402762.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Olukord Washingtonis kisub kriitiliseks

Esimene asi, mida laupäeva õhtul New Yorgi JFK lennuväljalt Manhattanile sõites taksos kuulsin, oli uudistesaates president Donald Trumpi ütlus, et tema USA-Mehhiko piirile eraldustõkke ehitamise küsimuses ei murdu.

Lubadus lüüa aastakümnetepikkuse segaduse järel kord majja Ameerika lõunapiiril, mille auklikkuse tõttu saabub USAsse igal aastal tuhandeid illegaalseid sisserändajaid, oli lubadus, mille ta oma valijatele andis, ja selle ta ka ellu viib.

«Küsimus on selles, kas me täidame oma püha kohust Ameerika kodanike ees, keda teenime,» vahendasid raadiouudised presidendi laupäeval Valgest Majast tehtud avaldust.

New York Timesi (NYT) allikate kohaselt on Trump abidele öelnud, et näeb praegust võitlust USA Kongressi esindajatekoda kontrollivate demokraatidega, kes jätkuvalt keelduvad talle eraldamast raha piiritõkke ehitamiseks, mitte päevapoliitilise, vaid hoopis ajaloolise lahinguna.Trump on NYTi andmeil mitu korda abidele öelnud, et riik unustab aja jooksul praeguse valitsusseisaku, kuid mäletab seda, kuidas tema võitles oma seisukoha eest, et riigi lõunapiir peab olema kaitstud.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6503689/olukord-washingtonis-kisub-kriitiliseks


Kogenud diplomaat Tiina Intelmann: diplomaatias on koridorid sageli väga kitsad ja pimedad

Pikaajalise kogemusega diplomaat, praegu Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann tõdeb, et maailmas valitsevad segased ajad – ja just sellistel aegadel on eriti vaja diplomaatiat.

Sel aastal on meil kõigil vaja palju diplomaatiat.

Ühiskonnad üle Euroopa ja maailma – vaadake USAd! – on katki kärisenud. Erimeelsuste üle ei enam ei vaielda, vaid kakeldakse. Pealetungil olevad populistlikud liikumised lubavad aastakümnete jooksul saavutatud konsensuslike lahenduste kohest kirvega hävitamist («Euroopa Liidust välja!») ja uut, rahvale tegelikult meeldivat elu, kus kõik on rikkad, võõraid riiki ei tule ja elu kulgeb traditsiooniliselt ning rahulikult. Teekaardid, kuidas nende paradiisiaedadeni liikuda, tunduvad aga sageli ulmelisena, sest juba rahalises mõttes ei ole ühelgi riigil kohe võtta selliseid summasid, mis lubaks kiirelt rahvale nauditava utoopiani jõuda.

Et need segased ajad üle elada ja mingisugustegi lahendusteni jõuda, ongi vaja proovida läbi rääkida, üksteist kuulata, ühisosa leida.

Diplomaatidele on see tuttav tööriistakast.

Arter vestles uue aasta alguses praegusaja asjadest Eesti ühe pikemaajalise suursaadiku Tiina Intelmanniga.

Tema nimi ei ole ehk paljudele tuttav, ja seda põhjusega – Intelmann on üle 20 aasta olnud diplomaadina Eestist eemal, enamuse sellest ajast meie riigi suursaadikuna. Kuid lisaks Eesti huvidele ÜROs, Iisraelis ja nüüd Suubritannias, on ta esindanud ka Euroopa Liitu Libeerias ning juhtinud rahvusvahelise kriminaalkohtuga liitunud riike. Seetõttu tundub igati paslik, et just tema seisab praegu suursaadikuna Eesti huvide eest Suurbritannias, kus plaanitakse juba kahe ja poole kuu pärast suurt lahutust Euroopa Liidust, mille üksikasjades pole aga seni kokkuleppele jõutud.

Riias Eesti saatkonna hoonel olev mälestustahvel ütleb, et just seal alustas oma diplomaatilist karjääri Ernst Jaakson, meie kõige legendaarsem diplomaat. Sinu töö diplomaadina algas New Yorgis, esmalt meie ÜRO missioonis – toona tegutses see veel samas Rockefelleri keskuses, kus Jaakson juhtis aastakümneid Eesti peakonsulaati, ainsat Eesti Vabariigi tegutsevat välisesindust maailmas kogu okupatsiooniaja vältel. Nii et olite Jaaksoniga igapäevased töökaaslased, ainult et tema oli välislähetuste lõpus, sina alguses. Väga sümboolne!

Nüüd tundub see tõesti sümboolne. Ernst Jaakson ei olnud siis, kui mind New Yorki lähetati, enam meie saadik ÜRO juures, kelleks ta oli saanud kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Küll aga endiselt meie peakonsul, ja ta käis ikka iga päev tööl. Hiljem hakkas vanus tunda andma, aga tol ajal, kui mina New Yorki jõudsin, oli ta veel väga heas vormis. Osa meist olid siis väga noored, ja kui Jaakson rääkis, kuidas asjad Eesti välisteenistuses varem käisid, ei pööratud sellele nii suurt tähelepanu, kui oleks pidanud. Nüüd on kahju, et seda ei teinud, aga noore diplomaadina oli ikka kiire. Jaaksoni jutud olid alati väga huvitavad, oleks võinud tema kuulamiseks rohkem aega võtta ja kõike meelde jätta.

Midagi sellist ta diplomaaditöö kohta ju ometi ütles, mis meelde jäi?

Viimastel aastatel tundis Jaakson muret, et me oma nooruse uljuses midagi New Yorgi arhiivist ära ei kaotaks. Oma vanuses tunnetas ta möödunu väärtust tuleviku tarbeks. Samal ajal, kui meie aina tänases päevas rassisime, armastas Jaakson näidata vanu fotosid. Tihti saatis tema jutte tõdemus, et kõik fotol olijad peale tema on juba siit ilmast lahkunud.

Ka meie sinuga saime tuttavaks siis, 1995. aastal New Yorgis, ja oleme sellest ajast sinasõbrad. Ma mäletan, et samal aastal tegin oma esimese suure, kolmeosalise dokumentaalsaate ETV-le, see rääkis ÜRO 50. aastapäevast. Mul on meeles, kuidas sa ütlesid ÜRO peakorteris, et sealsed koridorid on küll väga valgusrikkad, aga ainult näiliselt, tegelikult on diplomaatia koridorid nii ÜROs kui ka mujal sageli üsna kitsad ja pimedad. Arvad sa tänapäeval samamoodi?

Võib-olla ei ole ka poliitikas vaja alati teada, kuidas seda … no vorsti tehakse. Kui vorst lõpuks valmis saab, siis lihtsalt söö seda. Diplomaatias on väga raskeid hetki ja mõnikord on parem mitte teada, kuidas ühe või teise kokkuleppeni jõuti. Selles mõttes on koridorid tõesti vahel väga kitsad ja pimedad.

Nüüd hinnatakse maailmas üha enam jõudu, populistid lubavad kiireid lahendusi ja väidavad, et mingit diplomaatiat ei olegi – kas sina usud ometi, et just diplomaatia on see vana hea, aastasadade jooksul ära proovitud viis, kuidas keerukaid küsimusi lahendada?

Usun tõesti, et enne kui hakata jõudu kasutama, tuleb istuda laua ümber ja rääkida. Diplomaatial on jätkuvalt oma roll. Ka poliitikas ei saa ainult enda üleolekut kasutada, pead rääkima. Seda on jätkuvalt vaja.

Diplomaatia ei paista ju kuhugi kaduvat, sadade riikide tuhanded diplomaadid töötavad saatkondades üle maailma. Tavakodanikena me nende tööd enamasti ei näe, kuigi seda kõike tehakse ju lõppkokkuvõttes meie endi huvides.

Loomulikult. Kuigi ma arvan, et tegelikult ikka näeme, kui ainult tahame vaadata. Euroopa Liit on ju ka puhas diplomaatia, just see seal iga päev riikide vahel toimub.

Alles mõni nädal tagasi nägime suurdiplomaatiat selle täies ilus, nimelt kinnitas absoluutne enamik maailma riike Poolas taas, et soovib Pariisis 2015. aastal sõlmitud kliimaleppe ellu viia. Vaatasin Poola arutelude alguses BBCd, kus teatati, et erimeelsusi on väga palju, ometi jõuti peaaegu kogu maailma riike – tõsi, mitte küll president Trumpi juhitud USAd – rahuldava kokkuleppeni. Diplomaatia ime!

Poolas toimunu peegeldas väga hästi seda, mis toimub iga päev ÜROs, seal ongi koos kogu maailma riigid, et otsida ja leida lahendusi. Ka siis, kui esialgu tundub, et mingeid kompromisse ei olegi võimalik saavutada.

Oled kaua aega ÜRO juures töötanud, palun räägi, kuidas selles pidevalt kriitika all organisatsioonis tegelikult maailma huvides kompromisse otsitakse.

ÜRO on ju selleks, et lahendada globaalseid probleeme, ja väga sageli ongi alguspunkt selline, et kõigil on asjast täiesti omamoodi arusaamine. Kuidas hakata liikuma mingisuguse ühisosa leidmise poole, selleks on oma metoodika. Aga et sellest aru saada, tuleb hakata nägema organisatsiooni seestpoolt. Kui ma esimest korda ÜRO juurde tööle läksin, siis vaatasin ka, et kõik käib seal nii aeglaselt, inimesed muudkui räägivad ja räägivad. Vaatasin ÜROd kriitiliselt ja stereotüüpidest lähtudes. Nüüd saan aru, et vahel ongi vaja väga pikalt rääkida, et leida ühisosa ja lõpuks milleski kokku leppida.

Ütlesid, et on lausa oma metoodika, mille järgi hakata sellest eri häältel rääkimisest ühisemalt laulvat koori moodustama. Kuidas siis?

Tihtipeale on nii, et kui alustatakse mingit suurt protsessi, moodustatakse näiteks nn tarkade meeste kogu või palutakse prominentsetel või ka endistel poliitikutel sõnastada probleem, mida soovitakse lahendada; koostatakse selle kohta raport. Edasi hakatakse vaikselt vaatama, kas nendes seisukohtades, mida riigid tagasisidena väljendavad, on mingi ühisosa, mida saaks hakata edasi arendama. Teinekord tehakse siis järgmine raport, kus pakutakse ehk kolm-neli varianti, millised võiksid olla lahendused. Ja siis lastakse riikide diplomaatidel jälle arutada. Aga kui hakkavad toimuma otsesed läbirääkimised konkreetse teksti üle, siis vaadatakse, milles on suudetud varem kokku leppida, pannakse kõik need sõnad ja lepped kokku ning seejärel hakatakse arutama selle üle, milles võiks edasi liikuda. Igaüks püüab sisse panna oma mõtteid ja oma sõnu. Lõpuks kujunebki selline tulemus, mis kedagi täielikult ei rahulda, kõik on parasjagu õnnetud, aga vähemalt me teame, et teatud edasiminek on toimunud, me ei ole andnud loobumisvõitu ja järgmine kord astume veel sammukese edasi. Tihtipeale on neis lõppdokumentides ka sõnu, mis meile üldse ei meeldi, kuid me peame need lihtsalt alla neelama selle mõttega, et andsime ju endast maksimumi, aga kui me milleski kokku leppida ei suuda, no siis tulebki sõda või pidurdamatu kliimasoojenemine.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6496956/kogenud-diplomaat-tiina-intelmann-diplomaatias-on-koridorid-sageli-vaga-kitsad-ja-pimedad?_ga=2.157138360.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877