Tagasivalimiskampaaniat alustanud Trump tahab kahtlejatelt relvad võtta

  • Donald Trump alustas ametlikult tagasivalimiskampaaniat.
  • Järgmised presidendivalimised toimuvad 2020. aastal.
  • Trumpi siht on saada rahvalt enim hääli, et kinnitada oma legitiimsust.
  • Demokraatidest rivaalidel puudub Trumpi rahva mobiliseerimise anne.

Kui New Yorgi kinnisvaramagnaat Donald Trump neli aastat tagasi, juunis 2015 oma Manhattani pilvelõhkuja Trump Toweri eskalaatoril teda fuajees oodanud toetajate ja ajakirjanike ette laskus ning teatas, et on otsustanud Ühendriikide presidendiks kandideerida, võtsid paljud Ameerikas ja maailmas seda kui pidevas tähelepanuvajaduses reality-TV staari järjekordset katset eetriaega ja leheruumi saada.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6710758/tagasivalimiskampaaniat-alustanud-trump-tahab-kahtlejatelt-relvad-votta


Suursaadik Jonatan Vseviov – mees, kes aitas eestlased viisata USAsse

Washington on selle mehe ametialase DNA osa juba aastaid. Kolmandat korda Eestit diplomaadina esindades tunneb ta sealset asjaajamist hästi. Kogemus ja kiirus on praegu hädavajalikud, et suuta USA ettearvamatu presidendi Donald Trumpiga sammu pidada.

Me tunneme Jonatan Vsevioviga teineteist juba enam kui kümme aastat. Toona oli ta Washingtoni Eesti suursaatkonna diplomaat ja tegeles viisavabaduse teemaga. Nii et kui George W. Bushi administratsioon 2008. aastal otsustas, et Eesti kodanikelt ei ole tõesti enam põhjust viisasid nõuda, oli selle taga ka tükk Vseviovi tööd.

Tema järgmine lähetus Washingtoni tuli aastal 2013 ja siis juba Eesti kaitseatašeena. Kohtu seadusena kolmandat korda saabus ta Ühendriikide pealinna mullu varasügisel Eesti suursaadikuna.

Seega on Washington mehe ametialases DNAs olulist rolli mänginud juba aastaid, ja sealset asjaajamist tunneb ta hästi. Praegusel ajal on see eriti oluline, sest sageli väga ettearvamatute käikudega president Donald Trumpiga sammu pidamiseks on vaja kiiret reageerimist ja kohanemisvõimet. Olgu või tegu info liikumise muutumisega USA pealinnas. Koosolekutel on nüüd üsna tavaline, et hääletule režiimile seatud mobiiltelefonid hakkavad paljudes taskutes korraga värisema, teavitades, et kõige kõrgemalt, Valgest Majast on saabunud järjekordne presidendi säuts. Trumpi esialgu ebatavalisena tundunud suhtlemiskanal Twitter on nüüd Ameerika pealinnas uus normaalsus.

Kuid midagi on jäänud ka muutumatuks, nendib suursaadik, kui aprilli lõpus saatkonna vastuvõtutoas intervjuuks maha istume. Ammuste tuttavatena me sinatame.

Saatkonna seinal on hulk meie diplomaatia haruldasi dokumente, mis kinnitavad Eesti ja USA suhte erilist staatust meie välissuhtluses ligi saja aasta jooksul. (USA tunnustas Eesti Vabariiki de jure 28. juulil 1922 ning on seda teinud sellest ajast järjepidevalt, ka Eesti anneksiooniaastatel – N. R.) Vseviov nõustub, et suhted Ühendriikidega on meie välis- ja kaitsepoliitika püha graal. Kuid midagi ei saa võtta täiesti enesestmõistetavana, leiab ta. Tagamist, et liit USAga oleks jätkuvalt elus ja tugev, peabki ta oma peamiseks missiooniks Washingtonis.

Kas kasutad Twitterit? Ja kui kasutad, kas loed samuti president Trumpi sõnumeid kohe, kui need miljonite telefonidesse jõuavad?

Enne Washingtoni tulemist ei olnud ma üheski sotsiaalmeedia moodsas rakenduses aktiivne, aga siin tegin endale kohe Twitteri konto. Mis seal salata: see on tänapäeva nõue. Washingtonis tegutseb poliitiline kogukond Twitteris, jälgib Twitterit. Mitte ainult Ameerika president, vaid ka kõik demokraadid, kes kandideerivad praegu presidendiks, ja paljud teisedki inimesed – arvamusliidrid, isegi ajakirjanikud – on väga sageli Twitteris. Twitterist näeb ära, mis on hetketeema. Loomulikult ei võimalda see süvitsi minekut, selleks on vaja muid allikaid, aga seda, mis on parajasti päevakajaline, on küll võimalik endale Twitteri vahendusel selgeks teha. Enamik minu kolleege, teisi suursaadikuid, jälgib Twitteris president Trumpi lausa niimoodi, et kui meil on mõnikord kohtumised, siis on paljudel – mul endal ka – pandud telefon alert’ima, et kohe, kui president Trump on tweet’inud, saaks näha, mis on parajasti teemaks. Ameerika meedia on suuresti presidendile keskendunud ja tema säutsust saab enamasti kiirelt uudislugu. 24/7 tegutsevad uudistekanalid ehitavad oma kajastuse just selle peale, mida president on teinud, öelnud või säutsunud, nii et loomulikult on Twitter paljuski otseallikas.

Ega ometi põhine nüüdsel lühikeste, kiirete säutsude ajastul ka diplomaatiline töö USA pealinnas üha enam Twitteril?

Diplomaatidena me muidugi jälgime muudki kui Twitterit. Meie töö siin on tunda ameeriklasi – nii neid, kes on võimul, kui ka neid, kes võib-olla saavad võimule, kui valimiste tulemusena peaks ametisse astuma teine president. Peame tundma ka neid ameeriklasi, kes tegutsevad Kongressis, omada nende juures piisavat tõsiseltvõetavust ja ligipääsu, et seal esitada Eesti vaadet transatlantilistele suhetele, Venemaale, teistele teemadele, mis meile korda lähevad. Ja loomulikult omada kõiki kontakte, et kui meil peaks juhuslikult tõesti abi vaja olema, siis oleks meil need inimesed, need tutvused, need telefoninumbrid, aga ka see tõsiseltvõetavus kohe olemas. Just tõsiseltvõetavust ei saa kuidagi üle tähtsustada. See on ülioluline nii diplomaadina kui tegelikult laiemalt võttes ka riigina – et seda, mida me kriitilisel hetkel ütleme, siis tõesti tõsiselt võetaks. Ja selleks, et niimoodi tõsiseltvõetav olla, on loomulikult tarvis olla kursis Ameerika päevapoliitikaga, igapäevateemadega, sellega, millest räägitakse, ja kõige selle hulka kuulub ka Twitteri jälgimine.

Kuna kõik Washingtonis keerleb alati praegu ametis oleva USA presidendi ümber, on üks esimesi küsimusi, mis siinsetes vestlustes alati esitatakse: kas oled presidendiga isiklikult kohtunud? Suursaadikuna kohtusid Donald Trumpiga volikirja üle andes. Aga veel?

Isiklikult presidendiga kohtunud olengi seni vaid volikirja üle andes. Tavaliselt kohtub suursaadik presidendiga lisaks volikirja üle andmisele enamasti vaid siis, kui tema riigi juht tuleb visiidile. Mäletatavasti see viimane suur visiit, mis meil toimus, kui kolme Balti riigi presidendid olid Valges Majas, toimus vahetult enne minu siia jõudmist (aprillis 2018 – N. R). Ega muid võimalusi välisriigi suursaadikul presidendiga otse kohtuda ausalt öeldes ei ole. Neid inimesi, kellega suursaadik siin kohtub, on hulgi, ka kõrged ametnikud Valges Majas, välisministeeriumis, kaitseministeeriumis, Kongressis muidugi, väljaspool valitsust samamoodi. Selliseid olukordi, kus suursaadik presidendi endaga – ja see ei sõltu sellest, kes on parasjagu Ameerika president – nelja silma all maailma asju arutab, ei esine. Aga neid kohti, kus ma presidenti näen, on küll. Näiteks Kapitooliumimäele, kus president Trump pidas oma kuulsa aastakõne, olid suursaadikud kutsutud, istusime temast ehk vaid 20 meetri kaugusel. Ja mõned suuremad rahvaüritused – viimati lihavõtete aegu, kui Valge Maja aias toimus lastele ja perekondadele mõeldud sündmus (pühademunade otsimine – N. R.), kus oli kohal esimene leedi ja ka president. Aga seda viimast sain teada hiljem ajakirjandusest, mul endal teda seal näha ei ei õnnestunud.

Me kõik näeme USA presidenti tegelikult peaaegu iga päev. Donald Trump on praegu maailma kõige enam jälgitud isik, iga päev uudistes, kõige enam kajastatud mees planeedil. Aga milline ta on n-ö close-up, väga lähedalt vaadates, isiklikult kokku puutudes?

Nende inimeste puhul, kes on nii kõrgel poliitikas, on nähtavasti ilu alati vaataja silmades – ta paistab just niisugusena, nagu inimesed on harjunud teda endale ette kujutama. Minu põgusad kokkupuuted Ameerika presidendiga on jätnud mulje, et ta on väga põhimõttekindel. Et need asjad, mis on talle eri põhjustel olulised, on seda tõepoolest. Ta tahab neid teha. See peegeldub ka tema avalikes sõnumites. Need sõnumid, mis Twitterist praegu tulevad, on üldiselt needsamad, mis olid tal ka aasta aega tagasi või valimiskampaania ajal.

Suured teemad, millega ta tuli Valgesse Majja, olid immigratsioon, piirimüüri ehitamine, ja muidugi ka majandus.

Võib-olla kõige suurema ühendava joonena tema poliitikas ja avalikes sõnumites kordub tugevuse motiiv. Trump tahab olla ja tahab ka näida tugev. Tundub, et nõrkus on üldse tema jaoks suur patt, seda on ta ka oma poliitilistele oponentidele ette heitnud.

Sealhulgas senaator John McCainile, kes oli Vietnami sõja ajal vietnamlaste käes vangis. Trump nimetas just nimelt nõrkuseks seda, et ta vangi sattus. John McCain oli meie suur liitlane ja toetaja, nüüd manalamees.

John McCain on nüüd tõesti manalamees, aga sellest, mida president sisepoliitilistest motiividest lähtuvalt on öelnud ühe või teise senaatori või kongresmeni või kuberneri kohta, võiksime teha eraldi raamatu. Loomulikult toimub see kõik Ameerika kontekstis ja sellest ei tahtnud ma rääkida.

Küsimus oli nõrkusest ja tugevusest.

See nõrkuse ja tugevuse motiiv kandub praegu üle ka välispoliitikasse. Kui vaadata USA Euroopa-suunalist poliitikat, siis tundub, et sellele administratsioonile on just nimelt oluline tegutseda jõupositsioonilt. Paljuski meile muuseas sobib, et Ameerika Ühendriigid oleksid ja tahaksid olla tugeval positsioonil, et neil oleks jõudu ja ka soovi seda jõudu vajadusel rakendada.

Eesti on muidugi väike riik ja kui räägime tugevuse positsioonist ja suurtest riikidest – ning Trumpile meeldib «mängida» suurtega –, siis kuidas meie oma väiksuse juures saame näidata, et oleme ka tugevad?

Ma arvan, et tugevus ei sõltu nii palju suurusest. Tugevus sõltub meelekindlusest ja valmidusest oma käsutuses olevaid ressursse vajadusel kasutada. Näeme, et Ameerika ressursid Euroopa suunal on kasvanud, Ameerika kohalolek Euroopas on kasvanud, Ameerika valmidus rääkida kaasa Euroopa julgeoleku küsimustes on kasvanud. Need on kõik väga positiivsed arengud. Alati võib tuua välja igasuguseid küsimusi, kus meil on erimeelsusi, kus me veel ei ole jõudnud ühele taktikalisele seisukohale. (Näiteks erimeelsused suhtumises Iraani tuumalepingusse, aga ka USA ja Euroopa Liidu vahelised kaubandusvaidlused – N. R.) Aga see, et ameeriklased on tugevalt Euroopas kohal, on üldiselt meie huvides. Ja meid nähakse ka siin Ameerikas tugeva riigina, vaatamata sellele, et oleme väikesed. Seda väiksust meeldib meile mõnikord iseendale meenutada ja tegelikult on väiksus paljuski meie enda teha.

Mis on meie tugevused? ...

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6680508/suursaadik-jonatan-vseviov-mees-kes-aitas-eestlased-viisata-usasse


Naine, kes suudab taltsutada Trumpi – Nancy Pelosi

Lõppev nädal näitas, et ka USA president Donald Trumpi kapriise suudab ohjeldada ei keegi muu kui klassikaline itaalia mamma.

Trumpil on ta Washingtonis täitsa olemas – Kongressi esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi, itaalia-ameerika verd 78-aastane ema ja vanaema, kes suurde poliitikasse astus alles 47-aastaselt, kui oli ka oma viienda lapse ülikooli saatnud.

Muidugi ei ole Pelosi mitte mingisugune mamma, vaid alati stiilne daam, kelle särav naeratus varjab terasest otsusekindlust ning kes «poliitilise dünamona» (nii kolleegid teda nimetavad) oskab paremini kui keegi teine paljudes küsimustes eri arvamustel olevad demokraadid hääletuste ajaks Kongressis ühte sirgesse ritta saada. Ning teades, et tema (ehk Kongressi) käes on USA rahakott ja suur võim ka presidendi otsuste üle, on ta valmis kartmatult presidendile endalegi nipsama: aitab kapriisidest, mees!

«Ta ju lihtsalt jonnib!» märkis Pelosi USA valitsuse äsjase sundsulgemise ajal. «Ma olen viie lapse ema ja üheksa vanaema, küll ma juba tean, kuidas jonnimine välja näeb.»

Oma (emaliku) järjekindluse ja järeleandmatusega ongi Pelosi saavutanud tegelikult midagi erakordset. Jah, ta ei nõustunud andma Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks sentigi raha, sest peab niisugust immigratsioonipoliitikat läbini valeks, ja suutis presidendi selles jõukatsumises alla andma sundida. Ent ta on suutnud veel enam, leiavad Washingtoni insaiderid: nimelt panna Trump endast ka tegelikult lugu pidama ja ennast kuulama. Neid tipp-poliitikuid nii USAs kui ka maailmas, keda Trump oma alalistes Twitteri-säutsudes ei nahuta, on ju ülivähe – kohe meenub vaid Vene president Vladimir Putin.

New York Timesi kirjutas, et Trump, kel on komme panna kõigile vastastele neid üldjuhul alandavad hüüdnimed, kasutab Pelosi puhul vahel ainult ta eesnime Nancy, kuid ei mingit muud nimekleepsu. Seda, kas «Nancy» peaks mõjuma Pelosile kui koha kättenäitamine või on hoopis kinnitus, et naine kuulub Trumpi siseringi, kus üksteist eesnimedega kutsutaksegi, teab üksnes president ise.

Otsest toetust Pelosile ja valmisolekut teda kuulata on Trump viimastel kuudel korduvalt avalikult demonstreerinud. Novembris toimunud vahevalimiste järel, kui hulk Pelosi nooremaid parteikaaslasi (enamik ta kolleegidest Kongressis ongi temast nooremad) arutas häälekalt, kas ehk poleks aeg nimetada tema asemel partei liidriks ja esindajatekoja spiikriks keegi teine, uuem, noorem, oli just Trump see, kes saatis Valgest Majast Pelosile toetussõnumi: sa väärid spiikrikohta, ja kui vaja, aitame selle saada oma partei, vabariiklaste häältega.

Loe edasi: https://sobranna.postimees.ee/6513269/naine-kes-suudab-taltsutada-trumpi-nancy-pelosi?_ga=2.120557963.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


USA Kongress: NATO vajab kaitset – president Trumpi eest

Kuigi Trump kinnitas veel möödunud nädalal, et USA on 100 protsenti NATOga, on ta Ameerika meedia andmeil viimase aasta jooksul abidelt siiski korduvalt küsinud, kas Ühendriikidel poleks mõtet väljuda kaitsealliansist, mille paljud Euroopa liikmesriigid on lükanud oma kaitse rahastamise USA õlule.

Otseselt Eestile ei saa olla ega olegi Trumpil pretensioone, sest kaks protsenti meie SKTst läheb kaitsekulutusteks, nagu oleme NATO-le lubanud. Ent oleme oma kohusetundlikkusega siiski vähemuses. Samuti oleme NATOs üks väiksematest liikmetest, kellest suured – nagu USAgi – võivad oma suurtes mängudes üle sõita. Ehkki NATO alusdokumentide järgi on kõigil liikmetel võrdsed õigused. Ent reaalsus jääb reaalsuseks, me oleme väike riik.

Seepärast on hea näha, et NATO-l ja ka meil on USA pealinnas väga tugev liitlane: Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda.

Just äsja tuletas seadusandjate keeld anda Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks raha presidendile meelde, et on USA põhiseaduse järgi sama mõjukas võimuharu kui täidesaatev võim. Üle kuu kestnud võimuvõitluses, kus pantvangiks oli sunniviisil suletud föderaalvalitsus, pidi lõpuks järele andma president.

Kuid poliitilise jõukatsumise ajal otsustas esindajatekoda saata Valgele Majale veel ühe selge sõnumi: NATOst peab president Trump oma käed eemale hoidma!

Esindajatekoda võttis tohutu häälteenamusega – 357 poolt, 22 vastu (54 saadikut ei hääletanud) – vastu «NATO kaitse akti», mis keelab presidendil ühepoolselt USA NATOst väljaastumise üle otsuste langetamise.

Fakt, et jaanuari alguses ametisse asunud, demokraatide juhitud uue esindajatekoja koosseis otsustas suhteliselt ametiaja alguses sellise NATOt kaitsva akti hääletusele panna, näitab, et Washingtonis tuntakse tõesti muret president Trumpi meeleolu- ja kursimuutuste pärast ka kaitsepoliitika alal.

Seadusega tuletab esindajatekoda nüüd Valgele Majale üheselt meelde, kelle käes on riigi rahakott. Tekstis kinnitatakse USA vankumatut pühendumust NATO artikkel 5-le, aga ka Montenegro liikmesusele NATOs ja Euroopa heidutusalgatuse tugevale USA-poolsele rahastusele. Lisaks märgitakse, et USA on rahul seni oma kaheprotsendist kaitse-eelarvekohustust mittetäitvate liitlasriikide plaaniga jõuda selle summani aastaks 2024. Ja mitte kiirkorras, nagu president Trump seda oma kõnedes rõhutab.

NATO-seaduse puhul on tähelepanuväärne, et selle esitajad olid opositsioonilised demokraadid – kuigi oleme harjunud Washingtonis kaitseküsimustes pidama oma tugevamateks liitlasteks just vabariiklasi –, kuid toetajate seas oli ka hulk vabariiklasi. Siit nähtub, et toetus USA NATOsse kuulumisele ei ole parteilise värvinguga. Samas tasub märkida, et kõik 22 vastuhäält tulid vabariiklastelt.

Seaduse üks autoreid, California rahvaesindaja Jimmy Panetta ütles Washingtonis toimunud pressikonverentsil, et «NATO kaitse akti» mõte on alla kriipsutada, et NATOt ei saa vaadelda «ostu-müügi»-suhtena. Kongressi esindajatekoja välissuhete komitee juht, New Yorgi demokraat Eliot Engel märkis aga enne hääletust peetud kõnes, et kuna NATO lõhestamine on Vene presidendi Vladimir Putini üks peamisi eesmärke, on «nii häiriv, nii muret tekitav, kui USA saadab alliansi suhtes erinevaid signaale või käsitleb seda koormana».

USA kaitseuudiste portaal defensenews.com juhib lisaks tähelepanu, et «NATO kaitse akti» vastuvõtmine Kongressis toimus kohe pärast seda, kui USA välisministeeriumis Euroopa poliitikat suunanud diplomaat Wess Mitchelli otsustas ootamatult Euroopa ja Euraasia küsimuste abivälisministri kohalt tagasi astuda. Ilmselgelt on otsuse taga rahulolematus Trumpi meeskonna Euroopa poliitikaga.

Lausa juhtkirja vääriliseks pidas vastuvõetud seadust aga New York Times. «Mõte, et USA võiks NATOst lahkuda, on sürreaalne,» leiab leht, kutsudes ühtlasi üles Ameerika Ühendriikide senatit kiiremas korras seadusele toetust avaldama.

New York Times peab põhjuseks, miks alamkoda otsustas «NATO kaitse akti» vastu võtta just nüüd, väliminister Mike Pompeo hiljutist ülesastumist telekanalis Fox News. Nimelt küsiti seal ministrilt, kas USA oleks valmis saatma sõdureid kaitsma NATO liiget Montenegrot, mispeale Pompeo vastas, et ei soovi arutada «hüpoteetilisi» asju.

«Kuid see ei ole hüpoteetiline küsimus,» arvab New York Times, «artikkel viie alusel tõttavad NATO liikmed kaasliikmeid kaitsma, kui neid rünnatakse. Kas Trumpi administratsiooniga saab arvestada või mitte?»

President on juba viinud Ameerika välja Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppest ning ähvardab loobuda keskmaatuumajõudude leppest. Seetõttu võib õigustatult küsida, kas NATO-lepe võiks olla järgmine?

Nii mõnedki USA õigusteadlased leiavad, et presidendil on õigus ühepoolselt, ilma Kongressi nõusolekuta tuua Ameerika Ühendriigid välja rahvusvahelistest lepetest. Teised õiguseksperdid rõhutavad, et nüüd on riigi esindajatekoda kindlalt selgeks teinud, et NATO-lepe on teistest erinev.

Kapitooliumimäel NATO-le avaldatud ühese ja tugeva toetuse järel on üsna kindel, et Eesti diplomaadid Washingtonis – olles küll tihedais töösuhetes USA valitsuse esindajatega – suhtlevad nüüd aktiivselt ka Ameerika seadusandjatega, kes peavad ka meie julgeolekule pühendumist niivõrd oluliseks teemaks, et võtta vastu lausa presidendi poolt tulla võivaid üllatusi ennetav seadus.

On väga hea teada, et Ameerika Ühendriikide pealinnas suhtub valdav osa poliitikuid ka meie julgeoleku tagamisse väga tõsiselt.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6511017/usa-kongress-nato-vajab-kaitset-president-trumpi-eest?_ga=2.119402762.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Olukord Washingtonis kisub kriitiliseks

Esimene asi, mida laupäeva õhtul New Yorgi JFK lennuväljalt Manhattanile sõites taksos kuulsin, oli uudistesaates president Donald Trumpi ütlus, et tema USA-Mehhiko piirile eraldustõkke ehitamise küsimuses ei murdu.

Lubadus lüüa aastakümnetepikkuse segaduse järel kord majja Ameerika lõunapiiril, mille auklikkuse tõttu saabub USAsse igal aastal tuhandeid illegaalseid sisserändajaid, oli lubadus, mille ta oma valijatele andis, ja selle ta ka ellu viib.

«Küsimus on selles, kas me täidame oma püha kohust Ameerika kodanike ees, keda teenime,» vahendasid raadiouudised presidendi laupäeval Valgest Majast tehtud avaldust.

New York Timesi (NYT) allikate kohaselt on Trump abidele öelnud, et näeb praegust võitlust USA Kongressi esindajatekoda kontrollivate demokraatidega, kes jätkuvalt keelduvad talle eraldamast raha piiritõkke ehitamiseks, mitte päevapoliitilise, vaid hoopis ajaloolise lahinguna.Trump on NYTi andmeil mitu korda abidele öelnud, et riik unustab aja jooksul praeguse valitsusseisaku, kuid mäletab seda, kuidas tema võitles oma seisukoha eest, et riigi lõunapiir peab olema kaitstud.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6503689/olukord-washingtonis-kisub-kriitiliseks


Kes keda Washingtonis: kas Trump või Kongress?

Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis algas uus tööaasta üleeile poliitiliste rakettide tulistamisega Pennsylvania avenüü mõlemas otsas, mis kestis kogu päeva.

  • Esindajatekoja spiikriks sai teist korda demokraat Nancy Pelosi.
  • Demokraadid ei välista presidendi tagandamist.
  • Trump ei kavatse Kongressi survel plaane muuta.
  • Analüütikud ootavad Kongressilt liitlassuhete hoidmist.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6491996/kes-keda-washingtonis-kas-trump-voi-kongress


Trump korraldas üksi jõule veetes Twitteri-tormi

Kultuslikule jõulufilmile «Üksinda kodus» saabus USAs ootamatu järg, kui pühadeks üksi Valgesse Majja jäetud president Donald Trump vallandas ligi neli tundi kestnud Twitteri-tormi.

  • Donald Trump veetis jõuluõhtu üksi Twitteri seltsis.
  • Kümned presidendi säutsud kritiseerisid USA liitlasi ja rahanduspoliitikat.
  • Muuhulgas lahkas Trump Twitteri-tormis USA kosmosejõudude loomist.
  • Demokraatide esindajad vastasid, et president tüürib riiki kaosesse.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6485780/trump-korraldas-uksi-joule-veetes-twitteri-tormi


Neeme Raud: president Trump vajabki kaitset – ja ikka vaid iseenda eest

Riigikogus moodustatud USA presidendi Donald Trumpi toetusgrupil peaksid nüüd, pühade ajal töised päevad olema.

Ühendriikide riigipea vajab praegu tõesti kaitset. Mures, mis hakkab Washingtonis edasi saama, on paljud – ka ta liitlased ning toetajad Ameerikas ja mujalgi.

USA meedia rõhutas nädalavahetusel häälekalt, et kaitset vajab Trump ennekõike aga iseenda eest.

Mehe jaoks, kes peab ise end «väga stabiilseks geeniuseks», kujutab iga päev endast uut sõda, mille pidamine talle just sel hommikul ärgates vajalikuna tundub. Ja oma sõdu peab ta üha enam üksi, märkisid mitmed analüütikud.

«President Trump on muutunud üha kahtlustavamaks paljude teda ümbritsevate inimeste suhtes, olles veendunud, et nad on «narrid»,» nentis New York Times. «Oma ametiaja keskpunktis on president muutunud üha kindlamaks oma õigsuses ja iseloeeritum kui ühelgi varasemal ajal ametisse astumisest alates.»

««Täiskasvanute lasteaed,» nagu Senati välissuhete komitee juht (vabariiklane) Bob Corker (kunagi administratsiooni nimetas), on uksed sulgenud,» kirjutab Washington Post. «Kolmandasse ametiaastasse astub Trump presidendina, keda ei piira enam miski.»

Need ministrid ja nõustajad, kes püüdsid teda kaks aastat suunata ja rapsimise eest kaista, on kaitseminister James Mattise lahkumisavalduse järel Washingtoni tipust läinud. Presidenti ümbritsevad nüüd kõigile ta mõtetele «jah» ütlevad mehed ja naised, leiab USA pealinna päevaleht.

«President Trumpi ohjeldamise ajastu on läbi,» on Washington Post veendunud.

Washingtoni mõttekoja Brookings Institutioni arvestuse kohaselt on nüüdseks Trumpi esialgsest meeskonnast lahkunud või välja vahetatud 65 protsenti seal olnutest.

Presidendi enda populaarsus on jätkuvalt kõrge – Gallupi andmeil toetab teda 38 protsenti ameeriklastest. Ja meediaväljaannete kriitikale vastas ta laupäeval ikka omal harjumuspärasel, lahmival moel, nimetades kõiki hädakuulutajaid «vale uudiste» levitajaiks. Oma otsust USA väed Süüriast välja tuua, kuna ISIS, kellega seal sõda peeti, on ju alistatud, pidas ta ainuõigeks.

«Kui keegi teine, kuid mitte teie lemmikpresident Donald J. Trump, oleks teatanud, et pärast ISISe purustamist Süürias toome oma väed tagasi koju (õnnelikud ja terved), oleks see isik Ameerika kõige populaarsem kangelane. Minu puhul, tugev rünnak Võlts Uudiste Meedialt. Hullumeelne!» säutsus Trump.

Teisisõnu: minu järjekordne võit! säutsus president miljonitele toetajatele, kes usaldavaki ju suuresti vaid infot, mida Trump ise neile oma tviitides annab, samas pidevalt väites, et kogu Ameerika meedia, ka peaaegu et ainus usaldusväärne kanal Fox News, on vaid valet levitamas.

Jah, ka Foxi üldjuhul presidenti alati kiitvad ankrud olid pärast Trumpi Süüria otsust ja Mattise lahkumisavaldust hetkeks sõnatud – presidendi kohest kiitmist ei pidanud nemadki ilmselt mõttekaks. Telejaama hommikusaate populaarne juht, suur Trumpi toetaja Brian Kilmeade nentis reedel, et president on «andmas Süürias Venemaale suurt võitu. Vladimir Putin kiitis teda. Ta teeb täpselt seda, mille eest kritiseeris president Obamat. Ta ütles, et president Obama on ISISe looja. Ta ise just taaslõi ISISe.»

Seda, et USA president tõepoolest kiirustas ISISe üle saavutatud võidu väljakuulutamisega, joonis alla ka alates president George W. Bush ametiajast erinevates administratsioonides Islamiriigi-vastast võitlust juhtinud diplomaat Brett McGurki järsk tagasiastumine. (Tõsi, McGurk pidi ametist lahkuma küll juba veebruaris.) Trump nimetas McGurki oma tviidis aga üsna mõttetuks meheks, keda ta isiklikult ei tundnudki ja kes oma lahkumisotsusega soovis vaid omale tähelepanu tõmmata. «Eneseimetleja,» säutsus Trump.

Oma laupäevaõhtuses tviitide rodus võttis president pikemalt veelkord ette ka kindral Mattise lahkumise.

Trumpi sõnul oli tema tegelikult see mees, kes andis president Obama vallandatud kindralile «teise võimaluse.»

«Osa arvas, et ma ei pidanuks seda tegema, mina arvasin, et pean. … Andsin talle ka kõik vahendid, mida tal varem eales ei olnud.»

Samas tviidis räägib president ka USA liitlassuhetest, mille üha ebastabiilsemaks muutumist nimetas Mattis ühe lahkumise põhjusena.

«Liitlased on väga olulised, kuid mitte siis, kui nad USAd ära kasutavad,» säutsus president.

Konservatiivne Wall Street Journal nendib oma juhtkirjas, et Mattise lahkumisega kaasneb tegelikult palju esmapilgul märkamatuks jäävat kahju. Löök on see nii USA enda sõjajõudude ja nende juhtkonna moraalile, kuid laiemalt ka liitlassuhetele.

«Kahju ei ole (vaid) selles, et Mattis on asendamatu või viimane «täiskasvanud» kasvataja Trumpile, nagu Washingtoni klišee kõlab. … Pikemaajalisem kahju tuleb sellest häbematust, alandavast viisist, millega Trump kohtles oma ministrit ja tema kindraleid sellises võtmetähtsusega sõjalises küsimuses nagu vägede Süürias olek.»

Teisisõnu: kui president ei arvestanud Süüria operatsiooni suhtes otsust langetades oma ministrite ja sõjaväejuhtkonna arvamustega, miks peaks ta sellega arvestama teiste sõjaliste operatsioonide korral?

Mitmel pool USA meedias märgiti, et uue kaitseministri peab ametisse kinnitama Senat, kes loodetavasti valib sellele kohale enam Mattisega sarnaneva, mitte Trumpi «jah»-liitlase.

Trump laseb aasta lõpuks Mattise lahti. «Mul on heameel teatada, et meie väga andekas asekaitseminister Patrick Shanahan saab 2019. aasta 1. jaanuaril kaitseministri kohusetäitjaks,» säutsus Trump.

Rahvaesindajatel on siin suur võim.

Nagu ka Kongressi Esindajatekojal, mida alates jaanuarist juhivad demorkaadid.

Washington Post märgib: «Kongress on põhjusega (Põhiseaduse) Artikli 1 võim,» mil on võimalus presidenti ohjata.

Kongressi uued juhid on juba küll öelnud, et Trumpi ametist kangutamise, «impeachment´i» protseduure uue aastal tööplaanides ei ole.

Ent kõik võib Washingtonis üleöö muutuda, kui eriuurija Robert Mueller esitab oma kauaoodatud raporti ja see on tulemas tõenäoliselt juba aasta alguses, ning demokraadid tõepoolest taas tunnetavad, et neil on nüüd Washingtonis uuesti võim.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6484507/neeme-raud-president-trump-vajabki-kaitset-ja-ikka-vaid-iseenda-eest?_ga=2.162004287.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud: üksildaste ja hundiseaduste aeg

Hunt on meil au sees. Rahvusloom. Kuid armsalt ulguva, peaaegu koduse kiskjana teda kujutada ei saa, rääkis mulle loodusmees Mati Kaal. «Nad on ikkagi mets- ja röövloomad. Ja teiseks, karjaloomad,» ütles Kaal, kes on aastaid hunte uurinud. «Karta neid ei tule, aga hundid võivad ohtlikuks muutuda siis, kui jahil tapetakse juhtloom, mis ajab kogu karja sassi, või siis, kui mõni hunt karjast maha, üksiklaseks jääb.» Paralleel hundikarja ja sellest eraldunud üksiklastega ei ole praegusaja lääne ja ka Eesti poliitikat vaadates juhuslik. Trumpi populistide tõejärgsel ajastul on kiskjalikkus poliitikas uus normaalsus. Pidev jaht. Vastase murdmise soov. Vihast nõretavad loosungid ja avaldused. Sõnaga: hundiseadused.

USA president Donald Trump võib küll väita, et tema Twitteri-säutsudes, mis sageli tõtt ei sisalda või kui sisaldavad, siis moonutatud kujul, ei ole viha õhutamist. Ega mingit seost sellega, et Ameerikas on viimase kolme aasta jooksul kasvanud viha ajel sooritatud kuritegude arv, mullu lausa 17 protsenti, nagu raporteeris äsja FBI.

Loe edasi Postimehest:

https://arvamus.postimees.ee/6463730/neeme-raud-uksildaste-ja-hundiseaduste-aeg?_ga=2.132143373.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877