Neeme Raud: totaalsest turvalisusest ja aiaaugust

Öises inimtühjas linnas on kõhe. Eriti siis, kui kõik uudistekanalid tulistavad sind hoiatustega, et mõrtsukas, kes just on tapnud sinust vaid 100 meetri kaugusel kolm inimest ja vigastanud enam kui kümmet, on endiselt vabaduses ja üliohtlik. «Olge siseruumides, hoidke uksed lukus ja kui võimalik, akendest eemal,» soovitatakse turvateadetes.

Kuid restoran, kus me Strasbourgis teisipäeva õhtul just maha olime istunud, kui selgus, et asume otse terrori «​ground zeros», pandi enne südaööd kinni. Kuidagi tuli aga hotelli jõuda ja taksosid turvatsooniks muudetud vanalinna ei lubatud.

Ainus võimalus mu kolleegil ja mul oli tõtakal sammul, pidevalt enda ümber toimuvat seirates, jala minna.

Kõige otsesem tee läks südalinnast läbi linna keskhaigla hiiglasliku kompleksi, just nagu olime õhtusöögile tulnud.

Kui kõrvaltänavaid valides haiglani jõudsime, ilma et keegi oleks meid peatanud, jooksis äkitselt meie juurde kollases vestis (see oli tema ametirõivas, ehkki Prantsusmaal on sel vormil nüüd teine tähendus) turvamees ja hakkas kätega vehkides elevalt seletama, et kogu tervishoiulinnaku territoorium on suletud, siit ei pääse keegi sisse ja kedagi ei lasta ka välja. «​Sécurité, sorry!»​ laiutas ta prantsuse-inglise segakeeles käsi.

Vastasime, et me tulime ju just siia sisse, kuid aru ta meist ei saanud, Otsustasime otsida teise värava. Aga turvamees seal oli sama resoluutne: «​total lockaout» (täielik sulgemine), ütles ta põrisevas inglise keeles.

Kolmas värav – kinni. Meile tulid appi kaks haiglakorpuse ette suitsetama tulnud õde, kes pakkusid, et kui me hotelli tõesti minna saa, on nende osakonnas vabu voodeid praegu küll.

«Me oleme niigi traumeeritud, tahame hotelli,» ütles mu kolleeg väsinult.

«Oo, traumeeritud – kas vajate psühholoogilist abi? Psühhiaatrilist?» pakkus inglise keelt mitte eriti mõistev õde abivalmilt.

Neljas värav ja endiselt ei mingit õnne. Ent siis nägin ühe haiglamüüri äärse põõsa taga sõna otseses mõttes auku, kust pärast ligi tunnist seiklust vabadusse ronisime. See oli vaid mõnikümmend meetrit eemal värvavast, kus vilkuriga politseipatrull ja turvamehed seisid.

Alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Niipalju siis totaalsest turvalisusest ja kogu territooriumi kontrolli alla võtmisest. Tänapäeva ühiskonnas on see ka kõige karmimate julgeolekumeetmete rakendamisel selgelt võimatu, sest alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Sellest mõtlesime aga juba hommikul, kui Strasbourgi võimud olid teatanud, et linna kuulsad jõuluturud, kuhu igal aastal oodatakse kuni kaks miljonit inimest, jäävad vähemalt mõneks ajaks suletuks.

Kogu linn, mis veel teisipäeva õhtul säras pühade elevuses, oli eile korraga – kui pühadetuled kustutati – hall, kõle, igasuguse energiata. Otsekui raskes pohmellis pärast raju pidu.

Strasbourgis sai jõulupidu sel aastal vähemalt osaliselt läbi enne, kui tegelikult alata saigi.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6476045/neeme-raud-totaalsest-turvalisusest-ja-aiaaugust?_ga=2.86005403.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877