Neeme Raud: totaalsest turvalisusest ja aiaaugust

Öises inimtühjas linnas on kõhe. Eriti siis, kui kõik uudistekanalid tulistavad sind hoiatustega, et mõrtsukas, kes just on tapnud sinust vaid 100 meetri kaugusel kolm inimest ja vigastanud enam kui kümmet, on endiselt vabaduses ja üliohtlik. «Olge siseruumides, hoidke uksed lukus ja kui võimalik, akendest eemal,» soovitatakse turvateadetes.

Kuid restoran, kus me Strasbourgis teisipäeva õhtul just maha olime istunud, kui selgus, et asume otse terrori «​ground zeros», pandi enne südaööd kinni. Kuidagi tuli aga hotelli jõuda ja taksosid turvatsooniks muudetud vanalinna ei lubatud.

Ainus võimalus mu kolleegil ja mul oli tõtakal sammul, pidevalt enda ümber toimuvat seirates, jala minna.

Kõige otsesem tee läks südalinnast läbi linna keskhaigla hiiglasliku kompleksi, just nagu olime õhtusöögile tulnud.

Kui kõrvaltänavaid valides haiglani jõudsime, ilma et keegi oleks meid peatanud, jooksis äkitselt meie juurde kollases vestis (see oli tema ametirõivas, ehkki Prantsusmaal on sel vormil nüüd teine tähendus) turvamees ja hakkas kätega vehkides elevalt seletama, et kogu tervishoiulinnaku territoorium on suletud, siit ei pääse keegi sisse ja kedagi ei lasta ka välja. «​Sécurité, sorry!»​ laiutas ta prantsuse-inglise segakeeles käsi.

Vastasime, et me tulime ju just siia sisse, kuid aru ta meist ei saanud, Otsustasime otsida teise värava. Aga turvamees seal oli sama resoluutne: «​total lockaout» (täielik sulgemine), ütles ta põrisevas inglise keeles.

Kolmas värav – kinni. Meile tulid appi kaks haiglakorpuse ette suitsetama tulnud õde, kes pakkusid, et kui me hotelli tõesti minna saa, on nende osakonnas vabu voodeid praegu küll.

«Me oleme niigi traumeeritud, tahame hotelli,» ütles mu kolleeg väsinult.

«Oo, traumeeritud – kas vajate psühholoogilist abi? Psühhiaatrilist?» pakkus inglise keelt mitte eriti mõistev õde abivalmilt.

Neljas värav ja endiselt ei mingit õnne. Ent siis nägin ühe haiglamüüri äärse põõsa taga sõna otseses mõttes auku, kust pärast ligi tunnist seiklust vabadusse ronisime. See oli vaid mõnikümmend meetrit eemal värvavast, kus vilkuriga politseipatrull ja turvamehed seisid.

Alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Niipalju siis totaalsest turvalisusest ja kogu territooriumi kontrolli alla võtmisest. Tänapäeva ühiskonnas on see ka kõige karmimate julgeolekumeetmete rakendamisel selgelt võimatu, sest alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Sellest mõtlesime aga juba hommikul, kui Strasbourgi võimud olid teatanud, et linna kuulsad jõuluturud, kuhu igal aastal oodatakse kuni kaks miljonit inimest, jäävad vähemalt mõneks ajaks suletuks.

Kogu linn, mis veel teisipäeva õhtul säras pühade elevuses, oli eile korraga – kui pühadetuled kustutati – hall, kõle, igasuguse energiata. Otsekui raskes pohmellis pärast raju pidu.

Strasbourgis sai jõulupidu sel aastal vähemalt osaliselt läbi enne, kui tegelikult alata saigi.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6476045/neeme-raud-totaalsest-turvalisusest-ja-aiaaugust?_ga=2.86005403.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud meenutab kohtumist George H.W. Bushiga: president aitas mul juhtmeid kokku kerida

George H.W. Bushil oli meie taasiseseisvumisaegse USA presidendina Eesti omariikluse taastamisprotsessis erakordselt oluline roll. Juhtis ta ju ainsat riiki maailmas, kus kogu Nõukogude okupatsiooniaja töötas ametlikult akrediteeritud Eesti Vabariigi diplomaat, konsul Ernst Jaakson, kes saigi legaalseks niidiks, kelle abil meie kaks Eesti aega de jure ühendati.

Bushil oli Valges majas ka kuulus kohtumine Lennart Meriga, kus too suure kalamehena tuntud USA presidendi Siberisse kalastama kutsus ja gloobusel ka sealsed head kalakohad ära märkis.

Mina kohtusin Bushiga aastaid hiljem New Yorgis Eesti peakonsulaadis, kus tollane suursaadik Jüri Luik andis USA ekspresidendile üle Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi tema rolli eest meie iseseisvuse taastamisel.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6467235/neeme-raud-meenutab-kohtumist-george-h-w-bushiga-president-aitas-mul-juhtmeid-kokku-kerida


Michelle Obama: kuidas kõnetada rõivastega

USA eelmine esileedi Michelle Obama suutis muuta oma välimuse sõnumiks enam kui ükski teine presidendi abikaasa selles mittemakstud riigiametis.

Tõsi, seda on korduvalt teinud ka president Donald Trumpi abikaasa, praegune esimene leedi Melania. Ent tema ruupor on olnud ülikallid riided, mida ta oma moekunstnikust nõustaja, prantslase Hervé Pierre'i abil Manhattani butiikidest valib. Maitsekad komplektid istuvad endisele modellile muidugi kui valatult ja Melania, kes esimese leedina võtab sõna harva, on neisse tihti oskuslikult peitnud ka oma abikaasa või teda ümbritsevate meediatormide kohta käivaid kommentaare.

Kes ei mäletaks «I don't care!» jakki, mida esileedi kandis, kui siirdus külastama Mehhiko piiril vanematest eraldatud latiino lapsimmigrante.

Seni ei ole küll päris selge, kas Melania, kes selle visiidiga astus oma abikaasa karmi immigrante tauniva retoorika vastu, saatis selge sõnumi just talle (sinu sõim mind ei huvita, mina lähen!) või – nagu Trumpi-vastane meedia kohe pasundas – kuulutas maailmale, et nende laste saatus ei lähe talle eriti korda. (Kui tegu oli teise sõnumiga, siis tekib küsimus, miks esileedi selle visiidi üldse ette võttis.)

Samasuguseid mitmetähenduslikke avaldusi on sloveenlanna oma rõivastega maailmale läkitanud veel. Aga alati laitmatult: pakkides need klantsfotodesse, kus ta ise seisab enamasti vaikiva kaunidusena.

Loe edasi Postimehest: https://sobranna.postimees.ee/6466518/michelle-obama-kuidas-konetada-roivastega?_ga=2.124170505.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Video: Hiina draakon sülgab Dolce&Gabbana pihta tuld

Itaalia moefirma Dolce&Gabbana sai Hiinas hakkama apsakaga, mis ähvardab krahhiga kogu nende äri, sest hiinlased pöörasid ülbitsevale ettevõttele selja.

Aastas kulutatakse Hiinas luksuskaupadele seitse miljardit dollarit, mis on ligi kolmandik maailma luksuse käibest, selgub konsultatsioonifirma McKinsey äsjasest uuringust. Teine suur konsultatsioonifirma Boston Consulting Group prognoosib, et aastaks 2024 on hiinlaste osakaal maailma luksuskaupade turul tõusnud 40 protsendini ja 75 protsendi ulatuses sõltub just hiinlastest sektori kasvu jätkumine maailmas.

Loe edasi Postimehest:

https://majandus24.postimees.ee/6462949/video-hiina-draakon-sulgab-dolce-gabbana-pihta-tuld?_ga=2.162353599.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud: üksildaste ja hundiseaduste aeg

Hunt on meil au sees. Rahvusloom. Kuid armsalt ulguva, peaaegu koduse kiskjana teda kujutada ei saa, rääkis mulle loodusmees Mati Kaal. «Nad on ikkagi mets- ja röövloomad. Ja teiseks, karjaloomad,» ütles Kaal, kes on aastaid hunte uurinud. «Karta neid ei tule, aga hundid võivad ohtlikuks muutuda siis, kui jahil tapetakse juhtloom, mis ajab kogu karja sassi, või siis, kui mõni hunt karjast maha, üksiklaseks jääb.» Paralleel hundikarja ja sellest eraldunud üksiklastega ei ole praegusaja lääne ja ka Eesti poliitikat vaadates juhuslik. Trumpi populistide tõejärgsel ajastul on kiskjalikkus poliitikas uus normaalsus. Pidev jaht. Vastase murdmise soov. Vihast nõretavad loosungid ja avaldused. Sõnaga: hundiseadused.

USA president Donald Trump võib küll väita, et tema Twitteri-säutsudes, mis sageli tõtt ei sisalda või kui sisaldavad, siis moonutatud kujul, ei ole viha õhutamist. Ega mingit seost sellega, et Ameerikas on viimase kolme aasta jooksul kasvanud viha ajel sooritatud kuritegude arv, mullu lausa 17 protsenti, nagu raporteeris äsja FBI.

Loe edasi Postimehest:

https://arvamus.postimees.ee/6463730/neeme-raud-uksildaste-ja-hundiseaduste-aeg?_ga=2.132143373.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877