Helsingi uus juhtlause: kultuur juhib majandust

Gunvor Kronman on Soome elu kujundamisel väga aktiivne kaasarääkija ja otsustaja. CV on Kronmanil enam kui muljet avaldav, ta on kuulunud ja kuulub ridamisi võtmetähtsusega nõukogudesse ning juhib neid: Finnair, YLE, Helsingi Ülikooli rahastusfond, ekspresident Martti Ahtisaari kriiside lahendamise initsiatiiv, Kalevala Koru juveelibränd.

Kronman juhtis ka suvel Helsingis avatud uue muuseumi Amos Rex rajamist ning Soome-Rootsi kultuurikeskuse Hanaholmeni täielikku renoveerimist. Neeme Rauale antud intervjuus räägib ta, et Soome pealinnas on viimastel aastatel töötatud selgelt selle nimel, et linna rahvusvaheliseks turismimagnetiks muuta, kasutades turismidollarite ligitõmbamiseks just maailmaklassi kuuluvaid kultuurirajatisi. Kronmani sõnul luuakse Helsingi südalinna teadlikult üha enam suuri ja uhkeid ning rahva seas populaarseid siseruume, mis oleksid külmal ajal omamoodi linnaväljakuteks.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6496935/helsingi-uus-juhtlause-kultuur-juhib-majandust?_ga=2.131905036.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Kogenud diplomaat Tiina Intelmann: diplomaatias on koridorid sageli väga kitsad ja pimedad

Pikaajalise kogemusega diplomaat, praegu Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann tõdeb, et maailmas valitsevad segased ajad – ja just sellistel aegadel on eriti vaja diplomaatiat.

Sel aastal on meil kõigil vaja palju diplomaatiat.

Ühiskonnad üle Euroopa ja maailma – vaadake USAd! – on katki kärisenud. Erimeelsuste üle ei enam ei vaielda, vaid kakeldakse. Pealetungil olevad populistlikud liikumised lubavad aastakümnete jooksul saavutatud konsensuslike lahenduste kohest kirvega hävitamist («Euroopa Liidust välja!») ja uut, rahvale tegelikult meeldivat elu, kus kõik on rikkad, võõraid riiki ei tule ja elu kulgeb traditsiooniliselt ning rahulikult. Teekaardid, kuidas nende paradiisiaedadeni liikuda, tunduvad aga sageli ulmelisena, sest juba rahalises mõttes ei ole ühelgi riigil kohe võtta selliseid summasid, mis lubaks kiirelt rahvale nauditava utoopiani jõuda.

Et need segased ajad üle elada ja mingisugustegi lahendusteni jõuda, ongi vaja proovida läbi rääkida, üksteist kuulata, ühisosa leida.

Diplomaatidele on see tuttav tööriistakast.

Arter vestles uue aasta alguses praegusaja asjadest Eesti ühe pikemaajalise suursaadiku Tiina Intelmanniga.

Tema nimi ei ole ehk paljudele tuttav, ja seda põhjusega – Intelmann on üle 20 aasta olnud diplomaadina Eestist eemal, enamuse sellest ajast meie riigi suursaadikuna. Kuid lisaks Eesti huvidele ÜROs, Iisraelis ja nüüd Suubritannias, on ta esindanud ka Euroopa Liitu Libeerias ning juhtinud rahvusvahelise kriminaalkohtuga liitunud riike. Seetõttu tundub igati paslik, et just tema seisab praegu suursaadikuna Eesti huvide eest Suurbritannias, kus plaanitakse juba kahe ja poole kuu pärast suurt lahutust Euroopa Liidust, mille üksikasjades pole aga seni kokkuleppele jõutud.

Riias Eesti saatkonna hoonel olev mälestustahvel ütleb, et just seal alustas oma diplomaatilist karjääri Ernst Jaakson, meie kõige legendaarsem diplomaat. Sinu töö diplomaadina algas New Yorgis, esmalt meie ÜRO missioonis – toona tegutses see veel samas Rockefelleri keskuses, kus Jaakson juhtis aastakümneid Eesti peakonsulaati, ainsat Eesti Vabariigi tegutsevat välisesindust maailmas kogu okupatsiooniaja vältel. Nii et olite Jaaksoniga igapäevased töökaaslased, ainult et tema oli välislähetuste lõpus, sina alguses. Väga sümboolne!

Nüüd tundub see tõesti sümboolne. Ernst Jaakson ei olnud siis, kui mind New Yorki lähetati, enam meie saadik ÜRO juures, kelleks ta oli saanud kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Küll aga endiselt meie peakonsul, ja ta käis ikka iga päev tööl. Hiljem hakkas vanus tunda andma, aga tol ajal, kui mina New Yorki jõudsin, oli ta veel väga heas vormis. Osa meist olid siis väga noored, ja kui Jaakson rääkis, kuidas asjad Eesti välisteenistuses varem käisid, ei pööratud sellele nii suurt tähelepanu, kui oleks pidanud. Nüüd on kahju, et seda ei teinud, aga noore diplomaadina oli ikka kiire. Jaaksoni jutud olid alati väga huvitavad, oleks võinud tema kuulamiseks rohkem aega võtta ja kõike meelde jätta.

Midagi sellist ta diplomaaditöö kohta ju ometi ütles, mis meelde jäi?

Viimastel aastatel tundis Jaakson muret, et me oma nooruse uljuses midagi New Yorgi arhiivist ära ei kaotaks. Oma vanuses tunnetas ta möödunu väärtust tuleviku tarbeks. Samal ajal, kui meie aina tänases päevas rassisime, armastas Jaakson näidata vanu fotosid. Tihti saatis tema jutte tõdemus, et kõik fotol olijad peale tema on juba siit ilmast lahkunud.

Ka meie sinuga saime tuttavaks siis, 1995. aastal New Yorgis, ja oleme sellest ajast sinasõbrad. Ma mäletan, et samal aastal tegin oma esimese suure, kolmeosalise dokumentaalsaate ETV-le, see rääkis ÜRO 50. aastapäevast. Mul on meeles, kuidas sa ütlesid ÜRO peakorteris, et sealsed koridorid on küll väga valgusrikkad, aga ainult näiliselt, tegelikult on diplomaatia koridorid nii ÜROs kui ka mujal sageli üsna kitsad ja pimedad. Arvad sa tänapäeval samamoodi?

Võib-olla ei ole ka poliitikas vaja alati teada, kuidas seda … no vorsti tehakse. Kui vorst lõpuks valmis saab, siis lihtsalt söö seda. Diplomaatias on väga raskeid hetki ja mõnikord on parem mitte teada, kuidas ühe või teise kokkuleppeni jõuti. Selles mõttes on koridorid tõesti vahel väga kitsad ja pimedad.

Nüüd hinnatakse maailmas üha enam jõudu, populistid lubavad kiireid lahendusi ja väidavad, et mingit diplomaatiat ei olegi – kas sina usud ometi, et just diplomaatia on see vana hea, aastasadade jooksul ära proovitud viis, kuidas keerukaid küsimusi lahendada?

Usun tõesti, et enne kui hakata jõudu kasutama, tuleb istuda laua ümber ja rääkida. Diplomaatial on jätkuvalt oma roll. Ka poliitikas ei saa ainult enda üleolekut kasutada, pead rääkima. Seda on jätkuvalt vaja.

Diplomaatia ei paista ju kuhugi kaduvat, sadade riikide tuhanded diplomaadid töötavad saatkondades üle maailma. Tavakodanikena me nende tööd enamasti ei näe, kuigi seda kõike tehakse ju lõppkokkuvõttes meie endi huvides.

Loomulikult. Kuigi ma arvan, et tegelikult ikka näeme, kui ainult tahame vaadata. Euroopa Liit on ju ka puhas diplomaatia, just see seal iga päev riikide vahel toimub.

Alles mõni nädal tagasi nägime suurdiplomaatiat selle täies ilus, nimelt kinnitas absoluutne enamik maailma riike Poolas taas, et soovib Pariisis 2015. aastal sõlmitud kliimaleppe ellu viia. Vaatasin Poola arutelude alguses BBCd, kus teatati, et erimeelsusi on väga palju, ometi jõuti peaaegu kogu maailma riike – tõsi, mitte küll president Trumpi juhitud USAd – rahuldava kokkuleppeni. Diplomaatia ime!

Poolas toimunu peegeldas väga hästi seda, mis toimub iga päev ÜROs, seal ongi koos kogu maailma riigid, et otsida ja leida lahendusi. Ka siis, kui esialgu tundub, et mingeid kompromisse ei olegi võimalik saavutada.

Oled kaua aega ÜRO juures töötanud, palun räägi, kuidas selles pidevalt kriitika all organisatsioonis tegelikult maailma huvides kompromisse otsitakse.

ÜRO on ju selleks, et lahendada globaalseid probleeme, ja väga sageli ongi alguspunkt selline, et kõigil on asjast täiesti omamoodi arusaamine. Kuidas hakata liikuma mingisuguse ühisosa leidmise poole, selleks on oma metoodika. Aga et sellest aru saada, tuleb hakata nägema organisatsiooni seestpoolt. Kui ma esimest korda ÜRO juurde tööle läksin, siis vaatasin ka, et kõik käib seal nii aeglaselt, inimesed muudkui räägivad ja räägivad. Vaatasin ÜROd kriitiliselt ja stereotüüpidest lähtudes. Nüüd saan aru, et vahel ongi vaja väga pikalt rääkida, et leida ühisosa ja lõpuks milleski kokku leppida.

Ütlesid, et on lausa oma metoodika, mille järgi hakata sellest eri häältel rääkimisest ühisemalt laulvat koori moodustama. Kuidas siis?

Tihtipeale on nii, et kui alustatakse mingit suurt protsessi, moodustatakse näiteks nn tarkade meeste kogu või palutakse prominentsetel või ka endistel poliitikutel sõnastada probleem, mida soovitakse lahendada; koostatakse selle kohta raport. Edasi hakatakse vaikselt vaatama, kas nendes seisukohtades, mida riigid tagasisidena väljendavad, on mingi ühisosa, mida saaks hakata edasi arendama. Teinekord tehakse siis järgmine raport, kus pakutakse ehk kolm-neli varianti, millised võiksid olla lahendused. Ja siis lastakse riikide diplomaatidel jälle arutada. Aga kui hakkavad toimuma otsesed läbirääkimised konkreetse teksti üle, siis vaadatakse, milles on suudetud varem kokku leppida, pannakse kõik need sõnad ja lepped kokku ning seejärel hakatakse arutama selle üle, milles võiks edasi liikuda. Igaüks püüab sisse panna oma mõtteid ja oma sõnu. Lõpuks kujunebki selline tulemus, mis kedagi täielikult ei rahulda, kõik on parasjagu õnnetud, aga vähemalt me teame, et teatud edasiminek on toimunud, me ei ole andnud loobumisvõitu ja järgmine kord astume veel sammukese edasi. Tihtipeale on neis lõppdokumentides ka sõnu, mis meile üldse ei meeldi, kuid me peame need lihtsalt alla neelama selle mõttega, et andsime ju endast maksimumi, aga kui me milleski kokku leppida ei suuda, no siis tulebki sõda või pidurdamatu kliimasoojenemine.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6496956/kogenud-diplomaat-tiina-intelmann-diplomaatias-on-koridorid-sageli-vaga-kitsad-ja-pimedad?_ga=2.157138360.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Kes keda Washingtonis: kas Trump või Kongress?

Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis algas uus tööaasta üleeile poliitiliste rakettide tulistamisega Pennsylvania avenüü mõlemas otsas, mis kestis kogu päeva.

  • Esindajatekoja spiikriks sai teist korda demokraat Nancy Pelosi.
  • Demokraadid ei välista presidendi tagandamist.
  • Trump ei kavatse Kongressi survel plaane muuta.
  • Analüütikud ootavad Kongressilt liitlassuhete hoidmist.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6491996/kes-keda-washingtonis-kas-trump-voi-kongress


Trump korraldas üksi jõule veetes Twitteri-tormi

Kultuslikule jõulufilmile «Üksinda kodus» saabus USAs ootamatu järg, kui pühadeks üksi Valgesse Majja jäetud president Donald Trump vallandas ligi neli tundi kestnud Twitteri-tormi.

  • Donald Trump veetis jõuluõhtu üksi Twitteri seltsis.
  • Kümned presidendi säutsud kritiseerisid USA liitlasi ja rahanduspoliitikat.
  • Muuhulgas lahkas Trump Twitteri-tormis USA kosmosejõudude loomist.
  • Demokraatide esindajad vastasid, et president tüürib riiki kaosesse.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6485780/trump-korraldas-uksi-joule-veetes-twitteri-tormi


Neeme Raud: president Trump vajabki kaitset – ja ikka vaid iseenda eest

Riigikogus moodustatud USA presidendi Donald Trumpi toetusgrupil peaksid nüüd, pühade ajal töised päevad olema.

Ühendriikide riigipea vajab praegu tõesti kaitset. Mures, mis hakkab Washingtonis edasi saama, on paljud – ka ta liitlased ning toetajad Ameerikas ja mujalgi.

USA meedia rõhutas nädalavahetusel häälekalt, et kaitset vajab Trump ennekõike aga iseenda eest.

Mehe jaoks, kes peab ise end «väga stabiilseks geeniuseks», kujutab iga päev endast uut sõda, mille pidamine talle just sel hommikul ärgates vajalikuna tundub. Ja oma sõdu peab ta üha enam üksi, märkisid mitmed analüütikud.

«President Trump on muutunud üha kahtlustavamaks paljude teda ümbritsevate inimeste suhtes, olles veendunud, et nad on «narrid»,» nentis New York Times. «Oma ametiaja keskpunktis on president muutunud üha kindlamaks oma õigsuses ja iseloeeritum kui ühelgi varasemal ajal ametisse astumisest alates.»

««Täiskasvanute lasteaed,» nagu Senati välissuhete komitee juht (vabariiklane) Bob Corker (kunagi administratsiooni nimetas), on uksed sulgenud,» kirjutab Washington Post. «Kolmandasse ametiaastasse astub Trump presidendina, keda ei piira enam miski.»

Need ministrid ja nõustajad, kes püüdsid teda kaks aastat suunata ja rapsimise eest kaista, on kaitseminister James Mattise lahkumisavalduse järel Washingtoni tipust läinud. Presidenti ümbritsevad nüüd kõigile ta mõtetele «jah» ütlevad mehed ja naised, leiab USA pealinna päevaleht.

«President Trumpi ohjeldamise ajastu on läbi,» on Washington Post veendunud.

Washingtoni mõttekoja Brookings Institutioni arvestuse kohaselt on nüüdseks Trumpi esialgsest meeskonnast lahkunud või välja vahetatud 65 protsenti seal olnutest.

Presidendi enda populaarsus on jätkuvalt kõrge – Gallupi andmeil toetab teda 38 protsenti ameeriklastest. Ja meediaväljaannete kriitikale vastas ta laupäeval ikka omal harjumuspärasel, lahmival moel, nimetades kõiki hädakuulutajaid «vale uudiste» levitajaiks. Oma otsust USA väed Süüriast välja tuua, kuna ISIS, kellega seal sõda peeti, on ju alistatud, pidas ta ainuõigeks.

«Kui keegi teine, kuid mitte teie lemmikpresident Donald J. Trump, oleks teatanud, et pärast ISISe purustamist Süürias toome oma väed tagasi koju (õnnelikud ja terved), oleks see isik Ameerika kõige populaarsem kangelane. Minu puhul, tugev rünnak Võlts Uudiste Meedialt. Hullumeelne!» säutsus Trump.

Teisisõnu: minu järjekordne võit! säutsus president miljonitele toetajatele, kes usaldavaki ju suuresti vaid infot, mida Trump ise neile oma tviitides annab, samas pidevalt väites, et kogu Ameerika meedia, ka peaaegu et ainus usaldusväärne kanal Fox News, on vaid valet levitamas.

Jah, ka Foxi üldjuhul presidenti alati kiitvad ankrud olid pärast Trumpi Süüria otsust ja Mattise lahkumisavaldust hetkeks sõnatud – presidendi kohest kiitmist ei pidanud nemadki ilmselt mõttekaks. Telejaama hommikusaate populaarne juht, suur Trumpi toetaja Brian Kilmeade nentis reedel, et president on «andmas Süürias Venemaale suurt võitu. Vladimir Putin kiitis teda. Ta teeb täpselt seda, mille eest kritiseeris president Obamat. Ta ütles, et president Obama on ISISe looja. Ta ise just taaslõi ISISe.»

Seda, et USA president tõepoolest kiirustas ISISe üle saavutatud võidu väljakuulutamisega, joonis alla ka alates president George W. Bush ametiajast erinevates administratsioonides Islamiriigi-vastast võitlust juhtinud diplomaat Brett McGurki järsk tagasiastumine. (Tõsi, McGurk pidi ametist lahkuma küll juba veebruaris.) Trump nimetas McGurki oma tviidis aga üsna mõttetuks meheks, keda ta isiklikult ei tundnudki ja kes oma lahkumisotsusega soovis vaid omale tähelepanu tõmmata. «Eneseimetleja,» säutsus Trump.

Oma laupäevaõhtuses tviitide rodus võttis president pikemalt veelkord ette ka kindral Mattise lahkumise.

Trumpi sõnul oli tema tegelikult see mees, kes andis president Obama vallandatud kindralile «teise võimaluse.»

«Osa arvas, et ma ei pidanuks seda tegema, mina arvasin, et pean. … Andsin talle ka kõik vahendid, mida tal varem eales ei olnud.»

Samas tviidis räägib president ka USA liitlassuhetest, mille üha ebastabiilsemaks muutumist nimetas Mattis ühe lahkumise põhjusena.

«Liitlased on väga olulised, kuid mitte siis, kui nad USAd ära kasutavad,» säutsus president.

Konservatiivne Wall Street Journal nendib oma juhtkirjas, et Mattise lahkumisega kaasneb tegelikult palju esmapilgul märkamatuks jäävat kahju. Löök on see nii USA enda sõjajõudude ja nende juhtkonna moraalile, kuid laiemalt ka liitlassuhetele.

«Kahju ei ole (vaid) selles, et Mattis on asendamatu või viimane «täiskasvanud» kasvataja Trumpile, nagu Washingtoni klišee kõlab. … Pikemaajalisem kahju tuleb sellest häbematust, alandavast viisist, millega Trump kohtles oma ministrit ja tema kindraleid sellises võtmetähtsusega sõjalises küsimuses nagu vägede Süürias olek.»

Teisisõnu: kui president ei arvestanud Süüria operatsiooni suhtes otsust langetades oma ministrite ja sõjaväejuhtkonna arvamustega, miks peaks ta sellega arvestama teiste sõjaliste operatsioonide korral?

Mitmel pool USA meedias märgiti, et uue kaitseministri peab ametisse kinnitama Senat, kes loodetavasti valib sellele kohale enam Mattisega sarnaneva, mitte Trumpi «jah»-liitlase.

Trump laseb aasta lõpuks Mattise lahti. «Mul on heameel teatada, et meie väga andekas asekaitseminister Patrick Shanahan saab 2019. aasta 1. jaanuaril kaitseministri kohusetäitjaks,» säutsus Trump.

Rahvaesindajatel on siin suur võim.

Nagu ka Kongressi Esindajatekojal, mida alates jaanuarist juhivad demorkaadid.

Washington Post märgib: «Kongress on põhjusega (Põhiseaduse) Artikli 1 võim,» mil on võimalus presidenti ohjata.

Kongressi uued juhid on juba küll öelnud, et Trumpi ametist kangutamise, «impeachment´i» protseduure uue aastal tööplaanides ei ole.

Ent kõik võib Washingtonis üleöö muutuda, kui eriuurija Robert Mueller esitab oma kauaoodatud raporti ja see on tulemas tõenäoliselt juba aasta alguses, ning demokraadid tõepoolest taas tunnetavad, et neil on nüüd Washingtonis uuesti võim.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6484507/neeme-raud-president-trump-vajabki-kaitset-ja-ikka-vaid-iseenda-eest?_ga=2.162004287.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Läti parlamendivalimiste õppetunnid

Lätis 6. oktoobril toimunud valimised tõid endaga ummikseisu, mida kahe ja poole kuu jooksul ei ole suudetud lahendada.

Sel nädalal oli valitsuskoalitsiooni moodustamise kolmas katse – erakonna Uus Ühtsus peaministrikandidaat Artūrs Krišjānis Kariņš paistis olevat potentsiaalsetele koalitsioonipartneritele (Rahvuslik Liit, Uus Konservatiivne Partei, «Kellele kuulub riik?» (KPV LV) ja Arengu Eest/Poolt!) vastuvõetav kandidaat, ent nüüd kõnelevad vaatlejad jõuluime – valitsuse moodustamise – asemel järjekordsest luhtunud katsest.

Peamiseks vaidlusküsimuseks oli endiselt suutmatus kokku leppida võimalike ministrikohtade täitjates. President Raimonds Vējonis on teatanud, et kui valitsuse moodustamine nüüdki ei õnnestu, esitab ta oma parteideülese peaministrikandidaadi, tehnokraadi, nagu Läti poliitikas varemgi on tehtud.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6483831/lati-parlamendivalimiste-oppetunnid


Kuidas jõuluajal kodurahu säilitada?

Koguneb pere, süüakse maitsvaid jõulutoite, vahetatakse jõulukinke. Õhtu on imeilus. Ja siis võtab keegi poliitika jututeemaks.... Arter uuris, miida teha, et poliitilised erimeelsused eestlaste jõuluõhtut rikkuma ei hakkaks.

Pühadeidüll näib täiuslik.

Kogu suur pere on lõpuks koos, ka välismaal, elavad lapsed ja nende pered kohal.

Õhtusöök oli imeline, laual on alles vaid mõni vorstijupp, kõrval pooltühi kapsakauss.

Salmid on juba loetud, kingid käes ja lakanud on kohustuslik imestamine: «Kes oleks küll võinud arvata, et mul just seda võtmehoidjat tegelikult ikka vaja oli!» või «Oh, milline imeline luuleantoloogia!».

Vahetatud ja mitu korda üle korratud on ka kõik kombekale perele kohased viisakusfraasid: «Imeline on jõuluaeg koos pere ja lähedastega», «Oli küll raske aasta, aga mis sest nüüd, on ju pühad…».

Täis kõht, soe tuba ja mõnus olemine tekitavad rammestust. Tuppa sigineb vaikus.

Ent õhus laiutab tiibu suur must lind. Ning siis teebki keegi otsekui muuseas otsa lahti: «Aga EKRE mehed andsid sellele Tarandile ikka õige koosa, no mis ta siis tuleb…», «See rändelepe…», «Eesti veri peab puhtaks jääma!».

Ja hakkab peale!

Pereema silmis on ahastav karje, et miks nüüd, pühade ajal, ka siis sedamoodi? Kuid teda enam ei märgata, sest korraga ollakse otsekui lahingus oma arvamuste, EKRE, rändeleppe, metsade, Eesti puhtuse jne eest.

Loe edasi Postimehest: https://sobranna.postimees.ee/6483381/kuidas-jouluajal-kodurahu-sailitada?_ga=2.131946764.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Moskva teatriekspert: NO99 iseenda sulgemine on mehine samm

Moskva eksperimentaalteatri üks võtmetegelane, Elektroteatr Stanislavski juht Boriss Juhanonov NO99 otsusest lõpetada tegevus.

«See on väga mehine samm, et nad ise end sulgesid,» lausus Elektroteatr Stanislavski juht Boriss Juhanonov. «Mehine seepärast, et nad väsisid ja julgesid seda tunnistada. Ja mehisuse all ei mõtle ma siin mõistagi midagi sugudega seonduvat. See oli julge otsus. Nad said aru, et see teatri kestmise vorm, sellisel kujul, selle nimega, on läbi. Ja nad ütlesid sellele (lõpule) «jaa» astudes sel moel küll neile tundmatule territooriumile, mis on nende jaoks täis ärevust, teadmatust. Seda on väga raske teha. Inertsist üle saada, mitte lubada rutiinil, isegi kõige väiksemal kujul, imbuda teatri-tegemise territooriumile. Seda on väga raske teha, sest teater sageli ise hävitab rutiini, tekitab tunde, et ongi millegi uueni jõutud, ehkki seda ei ole. Seepärast suhtun nende (NO99 juhtide) sammu austuse ja mõistmisega.»

Oma tegevuse lõpetada otsustanud teater annab oma ajaloo viimase etednuse Moskvas Meierholdi keskuses, kus 19. detsembril mängitakse festivalil NET Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust «NO43 Kõnts».

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6481536/moskva-teatriekspert-no99-iseenda-sulgemine-on-mehine-samm?_ga=2.163077311.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Riias esitleti uhiuut läti keele õpikute seeriat eestlastele

«Ei, «s-i» lisamine igale sõnale ei ole veel läti keel,» muigab uute eestlastele mõeldud läti keele õpikute autor ja kirjastaja Matiss Treimanis Eestis vahel läti keele kohta arvatava üle.

Aga et «s-iga»-lõppude teema on läti keeles oluline, on ta ühe osa oma neljast raamatust koosnevast õpikuteseeriast just sellele pühendanud.

Nagu pealkiri «Latviski soli pa solim» (Läti keel samm sammult) lubab, teevadki raamatud üksipulgi selgeks, kuidas ja milliste grammatika reeglite ja põhimõtete alusel läti keeles lauseid moodustatakse. «Tegemist ei ole aga vaid vestlussõnastikega, nii nagu need Nõukogude ajal ilmusid. Kuid mitte ka süvaõpikutega, kus kõik kuivalt keeleteaduslik,» ütleb Treimanis, kinnitades, et ei tahtnud kindlasti teha eestlastele igavat tuupimismaterjali, vaid pakkuda huvilistele mõnusat kümblust naabrite keele põhitõdedes.

30 aasta eest pooleteist aastat Tartu ülikoolis soome-ugri filoloogiat õppinud ja hiljem sel erialal Läti Ülikooli lõpetanud Treimanis tegi õpikuteseeria kallal tööd üle kümne aasta ja koostas ning kirjastas samal ajal, sama valemi järgi ka läti-inglise keele õpikud ning juhtnöörid läti keeles kõnelemiseks prantslastele, sakslastele, norralastele, soomlastele, venelastele, leedulastele ja inglise keele rääkijaile. Ning ka liivlastele - nii palju kui neid alles on ja seda vajavad. «Aga Ventspilsi kandis, kus liivi murde kõnelejad elavad, on seda müüdud üle saja eksemplari,» teab Treimanis.

Kuid eestlastele mõeldud raamatute ilmumine just sel, mõlema Vabariigi sajanda juubeli aastal oli tema jaoks kõige olulisem. Ka kummardusena isa suguvõsa poolsetele Eesti juurtele. «Ning üldse võiksime ikka natuke rohkem teineteisest ja teineteise keeltest teada, oleme ju naabrid, räägime ju Balti ühtsusest,» arvab Treimanis. Ta nõustub, et naabrite vaheliste suhete tihendamise vajadusest on muidugi aastakümneid räägitud ja jutud on suuresti juttudeks jäänudki. Kuid nüüd on selleks juba ka konkreetsem vajadus tekkinud, usub ta. Ehk mitte küll Läti alkorallis osalevail või Riia IKEAs ostlemas käivatel eestlastel. «Aga Läti äri tegevad Eesti ärimehed võiksid oma edu huvides ju fraasi-paar läti keelt selgeks õppida,» arvab keeleteadlane.

Lisaks Treimanise uutele keeleõpikutele on Riia nö. teadlikumale lugejale mõeldud raamatupoodides neil päevil uhke vaadata ka silmapaistval kohal välja pandud uut «Kalevipoja» tõlget läti keelde, esmakordset eepose täielikku tõlget. Guntars Godinši lätistatud eesti rahvuseepose puhul on tunnustustväärt ka raamatu kõrge trükitehniline tase  ja muljetavaldav kujundus, tõepoolest suurele juubeliaastale vääriline. Riia poodnike sõnul on «Kalevdels» pühade eel populaarne, mida kinnitab ka tuhandetesse ulatuv tiraaž.


Kaameraklõps: Krista Mölder pikendab fotodega hetki ja mõtteid

Kõik nutitelefoni omanikud, seega enamik meist, on fotograafid ning üsna paljud peavad tähtsaks jäädvustada iga väikseimatki igapäevadetaili, et see siis sotsiaalmeedia vahendusel hetkega kogu maailma ette paisata.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6481669/kaameraklops-krista-molder-pikendab-fotodega-hetki-ja-motteid?_ga=2.165697085.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877