Kahn, Khan ja ÜRO

Louis Kahni loomingut ja sidemeid Eestiga aastaid uurinud Heie Treieri kureeritud näituse avamisel on kohal ka Louis Kahni poeg Nathaniel Kahn, režissöör, kelle 2003. aastal valminud dokfilm «My Architect» («Minu arhitekt») räägibki isast.

ÜROs avatava näituse pealkiri on «Saarelt saarele». Kuid Manhattan, kus asub maailmaorganisatsioon, ei ole see saar, millele selles viidatakse.

Juttu on teisest New Yorgi saarest, millele avaneb ÜRO peahoonest maaliline vaade – East Riveri keskel olevast Roosevelti saarest, kus asub Louis Kahni viimane projekt: memoriaal Ühendriikide presidendile Franklin Delano Rooseveltile.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6563920/kahn-khan-ja-uro?_ga=2.217770390.1007553048.1554650691-1598748621.1549896877


New Yorgi tagantjärele tarkus

Eestiski viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud vastuseis suurtele projektidele läks maailma mitteametlikule pealinnale New Yorgile kalliks maksma. Algselt kodanikkonna võiduna esitatud suurfirma tõrjumine on nüüdseks asendunud üldise pahameelega.

Lugu ise sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui linna- ja osariigi valitsus võtsid 2008. aastal just New Yorgis investeeringute panga Lehman Brothers kokkuvarisemise järel alanud finantskriisi ajal vastu otsuse, et linna on vaja tuua suuri IT-ettevõtteid. Soov oli laiendada linna majandusbaasi, et suurtegijateks ei oleks üksnes Wall Streeti rahandus- ja kinnisvaraettevõtted.

​Plaani elluviimist hakkas juhtima tollane linnapea, miljardärist ärimees Michael Bloomberg isiklikult. Ühe oma trumbina käis New York otsemaid välja, et firmadel on seal kohe võtta maailmaklassist kõrgelt haritud tööjõud. Google ja Facebook avasidki üsna pea Manhattanil oma harud. Ent kampaania suurim võit saavutati mullu novembris, kui maailma suurim ettevõte Amazon teatas, et ehitab ühe oma regionaalse peakorteri just New Yorki, tuues sinna umbes 25 000 töökohta ja linna kassasse järgneva kahekümne aasta jooksul arvestuslikult kuni 27 miljardi dollarit maksutulu.

Loe edasi Postimehest: https://majandus24.postimees.ee/6558324/new-yorgi-tagantjarele-tarkus?_ga=2.217770390.1007553048.1554650691-1598748621.1549896877


Neeme Raud: nõrganärvilistel meediat mitte tarbida!

«Miks sa seda endale tegid?» päris üks ajakirjanik läinud nädalal minu Facebookis avalikult küsitu peale, kas Eesti saeb praegu ise oksa, millel soovib istuda. Konkreetselt: kuidas jätkata teiste maade veenmist, et sobime arendama globaalset koostööd ultimatiivse otsuste langetamise laua taga, ÜRO Julgeolekunõukogus? Ajal, kui osa meie uusi juhtivpoliitikuid paiskab välja infot, et Eesti sooviks pigem sulguda iseendasse, et rahvusvaheline koostöö, liitlused ei ole meie huvides ja ÜRO on üldse üks kahtlane organisatsioon. Et kas ta ei taha ikkagi saada maailma ultimatiivseks valitsejaks, miks omakorda tähendaks, et meilt sama hästi kui võetakse ära meie oma riik, saadetakse siia tuhandeid migrante lõunamaadest jne, jne, jne.

Väited ÜRO soovi kohta maailmas võim haarata paiskavad aruteludesse millegipärast alati need arvamuskujundajad, kes väidavad, et näevad asju selgemalt kui ühiskonna mõõdukas kese, kes peavad oma kohuseks üldjuhul kesksel maanteel edasi liikuvat maailma oma nägemuse järgi ümber korraldada ning väidavad, et neile ja nende elukorraldusele tehakse liiga.

USAs väitsid paremtiiva hääletorud 90ndatel, et kesk-lääne osariikide kohal on juba nähtud musti ÜRO helikoptereid, mis on alustanud kampaaniat Ameerika suveräänsuse võtmiseks. Teisest poliitilisest äärest räusati vastu: kapitalism hukutab maailma, jagame kõik võrdselt ümber, aga nii võrdselt, et jagavale eliidile jääks ikkagi natuke (või palju) teistest enam.

Äärmuste ühendkoorile lisanduvad siis ilmtingimata ka hääled, kes väidavad, et nemad annavad vastust vaid ühele valitsejale maailmas – olgu siis Jeesus Kristlusele või Allahile – ning jätkavad tuhandete aastate pikkuseid ususõdu. Ikka selleks, et maailma, mis on neile häirivalt mitmevärviliseks kujunenud, uuesti monokromaatiliseks muuta.

Ja kui neile fanaatilistele häältele siis mingil kujul vastu astuda, tuleb valmis olla tõesti pühaks sõjaks: su vastas on otsekui tuhandepealine tuld purskav lohe, mille iga pea raiumise järel kasvab kohe sada uut.

Ma ei tea, kas minu vastu läinud nädalal põlastavaid, alandavaid, kohta kätte näitavaid arvamusi sülgama hakanud Facebooki lohel just tuhat pead oli, aga kümneid küll – ja neid tekkis üha juurde. Aina kummalisemate nimede ja profiilipiltidega. Kuigi ma ei loe juba aastaid netikommentaare, sest neil on võime isegi teadlik meediatarbija otsekui mutta tõugata, oli Facebookis esialgu ikkagi huvitav vaadata, kes minuga vaidlema asusid ja mida nad väitsid. Ent kui trolliprofiile sigines juba kümneid ja minu kui isiku, ajakirjaniku, eestlase vastane kriitika läks üha räigemaks («kokaiiniuimas idioot» oli üks pehmemaid süüdistusi), sain aru, et ei suudaks ka palehigis vihtudes nii kiiresti sotsiaalvõrgule sobimatutest postitustest teatada, kui neid juurde tuleb.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6551362/neeme-raud-norganarvilistel-meediat-mitte-tarbida?_ga=2.236681027.371522977.1553505150-1598748621.1549896877


Eesti kunstitikutoos maailma kunstiookeanil

Umbes sellise võrdlusega võib kokku võtta Eesti kunsti kohalolu maailma kunstiturul. Sest kui globaalskaalast rääkida, on arvud pöörased: mullu müüdi maailmas kunsti 67,4 miljardi dollari eest.

Loe edasi Postimehest:
https://kultuur.postimees.ee/6549023/eesti-kunstitikutoos-maailma-kunstiookeanil?_ga=2.139148273.371522977.1553505150-1598748621.1549896877


Eesti tõehetk maailmaareenil saabub juunis

  • Eesti võimalik tulevik ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena selgub 7. juunil.
  • Kandideerimise taga on hiiglaslik diplomaatiline kampaania.
  • Salajase hääletuse tõttu ei saa ette lubatud häälte osas kindel olla.
  • Julgeolekunõukogu liikmeks saamiseks on vaja 129 riigi toetust.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6547296/eesti-toehetk-maailmaareenil-saabub-juunis


President Kaljulaid ajab Eesti asja ka hommikujooksu tehes

Central Parki ühe sissepääsu on ummistanud diplomaadid Lätist, Rootsist ja Liibanonist. Lähenevad Uus-Meremaa, Kanada, Saksamaa, Montenegro ja Portugali esindajad. Pargi suunas sörgib Eesti president Kersti Kaljulaid koos saatjaskonnaga. Jah, rahvusvahelisi suhteid võib korraldada ka hommikujooksul.

Teisipäeva varahommik. New York, see linn, mis kunagi päriselt ei maga, hakkab alles ärkama.

Times Square’il koristatakse eelmisest õhtust jäänud prügi. Toiduautod veavad laiali linlaste üht meelepärasemat hommikusööki, rõngassaiu, mida mõne aja pärast nurgapealsetest putkadest koos kohvitopsiga käigu pealt kaasa napsama hakatakse.

Central Parki kagunurga sissepääsu juures koguneb rühm varajasi hommikuadrenaliini sõltlasi.

Osa toovad kohale sohvrid. Osa tuleb taksoga.

Kes teab midagi maailma diplomaatiast, mida igal tööpäeval pargist mitte eriti kaugel asuvas ÜRO peakorteris aetakse, tunneb tulijate seas ära ridamisi riikide alalisi esindajaid, nagu maailmaorganisatsioonis suursaadikuid kutsutakse.

Soome suursaadik Kai Sauer on ülevoolavalt heas tujus, selgelt grupi liider, kes teistelt veel silmas olevat und peletada püüab.

Läti, Rootsi ja Liibanoni suursaadik teevad eesseisvaks jooksuks soojendust.

Kolleege tervitavad innukalt Uus-Meremaa, Kanada ja Saksamaa alaline esindaja ning Montenegro ja Portugali alaliste missioonide asejuht.

Vahetult enne poolt seitset lisandub veel üks seltskond tulijaid, kõigil sinimustvalgega särgikatted. Pargi poole sörgib New Yorgis töövisiidil viibiv Eesti president Kersti Kaljulaid koos saatjaskonnaga. Eestis ilmselt just selle hommikujooksu jaoks tehtud särgid jagatakse välja ka teistele tulijatele, nii et kõik 25 jooksjat on sel hommikul meie värvides.

Täpselt 6.30, nagu tavaks, teatab Soome suursaadik, et aeg on alustada. Öösiti suletud Central Parki rajad on jälle lahti.

«Me armastame täpsust. Igal nädalal alustame jooksu täpselt kell 6.30,» räägib soomlane. «Et meil kõigil on päev tihedalt täis planeeritud, on jooksu algus alati kindlalt paigas.»

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6545987/president-kaljulaid-ajab-eesti-asja-ka-hommikujooksu-tehes


Kersti Kaljulaid: ma ei ole tšikk, ma olen vanaema

Ameerika Ühendriikides visiidil viibiv president Kersti Kaljulaid vastas teisipäeval New Yorgis pressikonverentsil teravalt küsimusele, milles ajakirjanik uuris, kuidas ta tunneb ennast naispresidendina.

«Vabandage, ma olen vanaema. Ma ei ole tšikk, ma olen vanaema,» ütles Kaljulaid ÜRO naistefoorumi pressikonverentsil küsimusele, kuidas ta tunneb end Eesti kõige noorema ja esimese naispresidendina.

President Kersti Kaljulaid on esmaspäevast neljapäevani töövisiidil Ameerika Ühendriikides.

Teisipäeval osales president ÜRO naiste, laste ja noorukite tervise ning heaoluga tegeleva liikumise Every Woman Every Child üritusel ning andis pärast seda pressikonverentsi.

Nii Ameerika kui Euroopa peavad ühiselt seisma väärtuste eest, millel põhinevad mõlemad ühiskonnad, sõnas Ameerika Ühendriikides töövisiidil viibiv president Kersti Kaljulaid Brookingsi mõttekojas peetud kõnes.

«Mitte ükski demokraatia eraldi pole piisavalt tugev, et 21. sajandi väljakutsetele üksi vastu astuda. Kui kusagil hakkab vabadus taanduma, siis tähendab see, et ka kõikjal mujal on vabadus vähem kaitstud,» ütles Kaljulaid presidendi kantselei vahendusel.

Riigipea rõhutas, et kui maailma kujundavad ümber need, kelle võimu ei kontrolli demokraatlikud institutsioonid, siis pole vabadus enam kusagil kindlalt kaitstud.

«Just see põhistab jätkuvalt atlandiülest ühtsust. Ameerika Ühendriikide roll Euroopa kaitses püsib olulisena, kuid see pole n-ö ühesuunalise liiklusega tänav. Terviklik ja vaba Euroopa, kes tegutseb Ameerikaga kooskõlas, on ülitähtis ka Ameerika Ühendriikide julgeoleku tagamiseks,» rääkis riigipea.

Kaljulaid kohtub neljapäeval ka Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosiga.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6543879/kersti-kaljulaid-ma-ei-ole-tsikk-ma-olen-vanaema


Uus nähtus restoranis: eelroogadest kõht täis

Toidupealinnade söögikohtades levib komme üksnes eelroogadega piirduda – see on soodsam ja moodsam, pealegi põnevam. Näiteks kolme peale võetakse viis-kuus eri eelrooga ja põhikäigust loobutakse.

Oma rõõmuks pean tunnistama, et olen viimastel aastatel maailma toidulinnades – lisaks New Yorgile ka Londonis, Milanos, Barcelonas, Madridis ja Moskvas – üha rohkem hakanudki märkama just sellist õhtusöögile lähenemist. Söömaaegu valitsevad eel-, mitte põhiroad, ehkki just viimaseid on seni peetud kokkade meeskonna gastronoomilisteks meistriteosteks ja söögiõhtu peategelasteks. Paraku on just praadide nimekiri üha rohkem muutunud viimaseks, millele menüüs pilk heidetakse, pigem rõõmustatakse selle üle, kui palju toiduseiklusi pakuvad söögikohad just oma hõrgutavate small plate’ i ehk väikeste taldrikute või plate to share ehk seltskondlikuks maitsmiseks mõeldud eelroavaagnatega, kust igaüks omale meelepärast võtab. Taldrikud ise ei pruugigi alati teab mis väikesed olla, nii lihtsalt kutsutakse sellist serveerimisviisi.

Loe edasi: https://sobranna.postimees.ee/6539504/uus-nahtus-restoranis-eelroogadest-koht-tais?_ga=2.161395262.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Liivlased teevad Riias renessanssi

Liivlased??? Nad on siis veel alles? Korraga meenub, kuidas intervjueerisin Riias 1980. aastate lõpus üht väidetavalt viimast liivi keelt kõnelevat naist. Vestlesime liivi-läti-vene-eesti segakeeles (mind saatis üks läti ajakirjanik). Uskusin siis, et sain lindile midagi ainukordset. Et helilint oli tollal raadios kulla väärtusega, läks seegi intervjuu arhiivi asemel tõenäoliselt taaskasutusse. Kuid see oli mu esimene, ainus ja viimane kokkupuude tolle pisut müstilisenagi tundunud kunagise suurrahvaga. Aga ma eksisin.

Nüüd seisin ühes Riias kesklinna raamatupoes, kus olin jäänud silmitsema riiulit, millel raamatud ja postkaardid mulle tundmatu trikolooriga. Roheline, valge, helesinine. Proportsioonid mitte nagu meie sinimustvalgel, vaid keskmine, valge triip kõvasti kitsam, nagu Läti lipul. Roheline viis mõtted esmalt Iirimaale ja siis araabia maadele, aga see ei olnud nende roheline toon. Ja sinine oli väga helesinine nagu Argentinal.

Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/6534895/liivlased-teevad-riias-renessanssi?_ga=2.59646766.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877

 


Eesti luksustoit murdis Berliini tippkaubamajja

«Schön,» naeratas keskealine, elegantselt riides ja hoolitsetud saksa daam Berliini parimas kaubamajas KaDeWe Eesti ajutise leti ees. Reklaamlause «Taste Estonia» («Eesti maitse») all oli mett, alkoholi, magusat. Kõik maitsekalt pakendatud, teistsugune, värske ja parim. Just nagu selles Mandri-Euroopa suurimas Delikatessen’is (delikatessipoes) alati on pakutud.

«Meie ja meie tarbijate jaoks on oluline kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet,» ütles Postimehele KaDeWe juht Timo Weber. «Nii et mitte üksnes hind, hind, hind, mis suures osas paistab kaubandust tüürivat?» küsisin. «Kvaliteet ikkagi esmalt. Mis ei tähenda, et kõrge kvaliteet peab alati olema kallis. Aga kuna soovime oma tarbijale pakkuda ka unikaalsust, mille paneksin kvaliteedi järel teisele kohale, siis eriti kui tegemist on käsitööga, ongi ka hind kõrgem, meie ostjad on sellega nõus,» vastas ta.

Loe edasi Postimehest: https://majandus24.postimees.ee/6530846/eesti-luksustoit-murdis-berliini-tippkaubamajja?_ga=2.134046605.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877