Pärnu promofestivali eesmärk on pakkuda omanäolist ooperit

Täna (pühapäeval - 26.05.2019) Pärnus lõppeva PROMi (Pärnu Rahvusvaheline OoperiMuusika festival) kunstiline juht, dirigent Erki Pehk ütles KUKU raadio saatele «Neeme Raud. Siin,» et oma ooperiprojektidega ei üritata konkurentsi pakkuda Rahvusooperile Estonia või Vanemuisele, eelarved on tunduvalt väiksemad, aga Pärnus festivalil aetakse oma asja.

«Me proovime teha moodsamat ja kaasaegsemat muusikateatrit, milleks projekti põhine tegemine annab hiilgavaid võimalusi.» Lisaks on PROMi visiitkaardiks festivali raames toimuva Klaudia Taevi nimelise laulukonkursi võtjale antav lubadus, et maailma ooperirepertuaarist võib valida ühe teose, mis tema jaoks siis ka kahe aasta jooksul, mis festivale lahutab, lavastatakse. Selle lubadusega erinev PROM kõigist teistest festivalidest. Sel aastal nägi nii rambivalgust eelmise võitja Abigail Levise (USA) soovil sündinud Bellini ooper «Romeo ja Julia,» mis PROMI versioonis sai nimeks «Romeo või Julia.» Seekordne võitja kuulutatakse välja tänasel Galal.

Pehk hinnangul on PROM Ida-Euroopa rahvusvaheliste ooperifestivalide seas saanud selgelt oma koha.

Dirigent Erkki Pehki intervjuud KUKU saatele «Neeme Raud. Siin.» Saate kuulata SIIT.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6692429/parnu-promofestivali-eesmark-on-pakkuda-omanaolist-ooperit 


Hanna-Liina Võsa viib «West Side Story» tuttavatesse New Yorgi paikadesse

«Absoluutselt tuttavad paigad. Ma elasin (Broadway muusikalide koolis õppimise ajal) Upper West Side´s. Minu esimene aadress oligi 85. tänaval. Ehk siis see oli tõesti väga-väga seal samas,» rääkis Hanna-Liina Võsa KUKU raadio saatele «Neeme Raud. Siin.»

West Side Story on lugu 1950. aastate New Yorgist. Sealsete poola-iiri immigrantide peredest ja Puero-Ricast saabunute peredest pärit noorte omavahelistest kokkupõrgetest.

Võsa arvab, et see «nende» ja «meie» kokkupõrgete teema ja Estonia uuslavastus kõnetab ka tänast vaatajat.

«Selle versiooni puhul Estonias ongi vimka tehtud – teine vaatus on toodud tänapäeva. Minu meelest teeb see sellest eriti karmi tüki. Tükk ise ongi väga vägivaldne. Aga kuna kogu stilistika tuleb ka tänapäeva, siis see teeb kõik veel karmimaks. Sisserännanud ja kohalikud. Ma tõmban küll natukene paralleele Odini-sõdalaste ja pagulaste vahel. See on õõvastav tegelikult,» rääkis Võsa.

Ta leiab, et Eestis on olukord siiski rahulik, aga Rootsis, lavastaja George Malviuse kodumaal, on see igapäevane teema. «Krimiuudistes käib läbi. Rasside vaheline probleem on õhus ikkagi ja väga teravalt.»


Mart Raudsaar: jutt sõnavabaduse kriisist on natuke liialdatud

«Sellega ei ole probleemi, et keegi ei saaks midagi öelda, mida ta asjadest arvab,» ütles Mart Raudsaar.

Probleem on pigem sellega, et sõnad kipuvad devalveeruma.

«Me räägime ja kasutame liiga tihti suuri sõnu. Ja kui me millestki liiga palju räägime, siis ühel hetkel, kui tõesti häda on käes, jääb sõnadest puudu,» ütles Raudsaar.

Eesti era-meedia organisatsioone koondava Meedia Ettevõtete Liidu juhina ei näe ta praegu riigi poolt vaenulikke samme ajakirjanduse suhtes. Ei ole kohtuprotsesse, ei ole uusi seadusi, initsiatiive, riigi poolset mutrite kinni keeramist.

Valvsaks muutuks Raudsaar siis, kui tulevad ettekirjutused ministeeriumidest toimetustele.

«Kui hakkavad tulema ettekirjutused, sealhulgas ka Rahvusringhäälingule,» ütles ta. «Meil on ju toimetus sõltumatu, autonoomne. Keegi ei saa ette-kirjutada mida toimetus peab tegema, mida ta peab kajastama, milliseid ajakirjanikke ta peab lahti laskma. Seda ei saa keegi ette öelda.»

Tegevusse asuks ta juhul, kui tulevad seadused, millega reguleeritakse ajakirjanike tegevust. Näiteks määratakse, kes on ajakirjanik, kes on hea, kes halb ajakirjanik. Sellist asja ei saa Raudsaare hinnangul seadusega mingil juhul ette kirjutada. «See oleks mitte ainult pressivabaduse lõpp, vaid ka demokraatia lõpp,» rõhutas ta. «Eneseregulatsioon peab toimuma (meedia)organisatsioonide sees. Kuid samal ajal peaksid ajakirjandusorganisatsioonid ka üksteist kontrollima. Mistõttu ongi ju väga hea, et Eestis ongi erinevad meediamajad.»

Mart Raudsaare intervjuud KUKU saatele «Neeme Raud. Siin» kuula SIIT.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6691857/mart-raudsaar-jutt-sonavabaduse-kriisist-on-natuke-liialdatud


Steven-Hristo Evestus: ärgem olgem uudiste- ja infotarbijatena käsnad

KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin» oli kõneks Broadway praegune menutükk «Network», mis kõneleb uudiste- ja meelelahutusmaailma ühtesulamisest. 1976. aastal kui valmis samanimeline film, oli see ennekuulmatu sensatsioon: uudised ja meelelahutus hoiti USA teleprogrammides tollal veel rangelt lahus.

Nüüd, kui filmi ainetel sündis Belgia lavastajal Ivo van Hove´l teatritükk, selles midagi üli-skandaalset enam ei ole: uudiste ja meelelahutustööstused ongi moodustamas sulameid, mis toodavad infoteinmenti – ühtlast infotapeeti, mis peab tekitama selle tarbijas tunde, et ta on informeeritud, seda samas olemata.

«Mis mul esimene reaktsioon pärast lavastuse vaatamist tuli, oli see, et oli sellise äratuskella mõjuga, et kutsus üles mitte olema selline uudiste- ja infotarbijast käsn, kes kõik enda sisse tõmbab. Vaid avaldama tõepoolest oma arvamust,» ütles Broadway lavastust «Network» vaadanud Vaba Lava teatri juht Steven-Hristo Evestus.

«See üleskutse, et ma olen maruvihane (mis kõlas lavalt) mõjus ja mõjutas mind selle poolest, et igaüks peaks julgema aknast välja vaadata ja oma sõnumitega välja tulema. Et lodevusest ja laisklemisest inimesi üles äratada. Sest paljud lasevad asjadel minna nagu nad lähevad.» Ja vaatavadki uudiseid kui õhtust õhtusse korduvat meelelahutust.

New Yorgis sama lavastust näinud Lauri Staapalu ütles, et «kõik hullud asjad» tulid teatris järsku pähe. «Et sõda on muutunud meelelahutuseks, ülekanded sõjast, et poliitika on muutunud meelelahutuseks. Meie elu reaalsus on nii sürreaalne juba. Ma ei läinud sealt etenduselt ära tohutult rõõmsana. See tegi haiget ausalt öeldes,» lisas Saatpalu.

Eeloleval sügisel jõuab Hollywoodi menufilmi «Network» järgi valminud ja nii Londoni West Endis kui ka Broadwayl menukalt etendunud teatritükk Eesti Draamateatri repertuaari. Lavaloos, mille eestikeelne pealkiri on «Võrk», kehastab peategelast, uudiste ankrut, kes tapetakse, kuna ta reitingud ei ole head, Hendrik Toompere. Lavastab Hendrik Toompere Jr.

Intervjuud Steven-Hristo Evestuse ja Lauri Saatpaluga saab järelkuulata siit.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6686570/steven-hristo-evestus-argem-olgem-uudiste-ja-infotarbijatena-kasnad?_ga=2.10297269.1216708903.1558892521-1598748621.1549896877


Neeme Raud: Evelin forever*!

Varsti juba kaks ja pool aastat ei ole ma telerit vaadanud. Otsustasin selle «Aktuaalsest kaamerast» minemise järel elutoanurgas välja lülitada ning nii on see jäänudki. Kuid ikkagi – on kiusatushetki. Reiside ajal taban end hotellitoas ikka aeg-ajalt teleripulti kätte võtmas. Eriti kui on olnud pikk päev ja tahaks õhtul vaadata lihtsalt midagi, mis unele aitaks, tekitaks seesmise rahu ja kindlustunde, et praegustel heitlikel aegadel miski siiski ei muutu.

Hiljutisel New Yorgi reisil vajusingi ühel õhtul taas teleri ette ja tõdesin üllatusega, et Ameerika praeguses argipäevas, kus pea kõigel – uudistel, vestlustel – on Trumpi-pitser, on see mõtteid mujale viia aitav miski-keski täitsa olemas. Nimelt kulgevad ameeriklastest õed Kardashianid läbi igikestvast mitte-midagi-tegemisest koosnevate päevade, mida miljonid vojöörid oma õhtuse rõõmuna lõpmatult jälgivad.

Enamiku järjekordsest nende elu kajastavast seeriast täitiski see, kuidas üks õde helistab mõnest luksusliku magamistoa või hotellitoa voodist just ärganuna (aga täismeigis!) teisele ning kinnitab: ma tean, et sul on probleeme, kuid ma olen siin, et sind toetada (I am here to support you!).

Valetaksin, kui väidaksin, et tõsisemat sisu saates üldse ei olnud. Oli. Suur õde Kim, kelle kunagi pornokanalile lekkinud seksivideost klanni kuulsus alguse sai, teatas just tol õhtul, et temast peab saama jurist. Pikki geeliküüsi otsekui järjehoidjaid kasutades lappas ta voodi kõrvale virna laotud õigusteaduse õpikuid, ise pihtides, et soovib aidata tuhandeid Ameerikas ebaõiglaselt vangimõistetuid (I am here to support you!).

Jah, ta on olemas: toetav, aitav, hooliv, mõtlesin hotellivoodis ja vajusin rahulikku unne.

Järgmisel päeval sattusin sealsamas New Yorgis koosviibimisele, kus jutt läks ootamatult Kardashianidele. Olin vestluses korraga üsna tegija, sest advokaat Kimist ei olnud teised veel kuulnud. Arutlesime aga peamiselt selle üle, mil moel suudab Kardashianide noorim õde Kylie panna kogu maailma teismelised tüdrukud ostma kõiki oma kosmeetikaäri tooteid, mis on temast teinud ajaloo ühe noorima miljardäri. Vestluse käigus üllatusin, et peaaegu kõik mu tuttavad – finantsmänedžerid, kunstiteadlased, ajakirjanikud – olid Kardashianide eluga hästi kursis. Küsimusele, miks nad neid jälgivad, ei osanud keegi vastata. Nad on fenomen, ütles üks. Kuulsused seepärast, et on kuulsused, arvas teine. Aga nad lihtsalt on! Nii võtsime teema lõpuks kokku.

See «kuulsused kuulsuse pärast» mõte jäi mind kummitama. Läbi hilisõhtuse Manhattani hotelli poole astudes tuli pähe küsimus: kes on Eesti Kardashian?

Loe edasi Postimehest: https://sobranna.postimees.ee/6685665/neeme-raud-evelin-forever?_ga=2.201878481.1707444189.1558176704-1958101099.1558176703


Suursaadik Jonatan Vseviov – mees, kes aitas eestlased viisata USAsse

Washington on selle mehe ametialase DNA osa juba aastaid. Kolmandat korda Eestit diplomaadina esindades tunneb ta sealset asjaajamist hästi. Kogemus ja kiirus on praegu hädavajalikud, et suuta USA ettearvamatu presidendi Donald Trumpiga sammu pidada.

Me tunneme Jonatan Vsevioviga teineteist juba enam kui kümme aastat. Toona oli ta Washingtoni Eesti suursaatkonna diplomaat ja tegeles viisavabaduse teemaga. Nii et kui George W. Bushi administratsioon 2008. aastal otsustas, et Eesti kodanikelt ei ole tõesti enam põhjust viisasid nõuda, oli selle taga ka tükk Vseviovi tööd.

Tema järgmine lähetus Washingtoni tuli aastal 2013 ja siis juba Eesti kaitseatašeena. Kohtu seadusena kolmandat korda saabus ta Ühendriikide pealinna mullu varasügisel Eesti suursaadikuna.

Seega on Washington mehe ametialases DNAs olulist rolli mänginud juba aastaid, ja sealset asjaajamist tunneb ta hästi. Praegusel ajal on see eriti oluline, sest sageli väga ettearvamatute käikudega president Donald Trumpiga sammu pidamiseks on vaja kiiret reageerimist ja kohanemisvõimet. Olgu või tegu info liikumise muutumisega USA pealinnas. Koosolekutel on nüüd üsna tavaline, et hääletule režiimile seatud mobiiltelefonid hakkavad paljudes taskutes korraga värisema, teavitades, et kõige kõrgemalt, Valgest Majast on saabunud järjekordne presidendi säuts. Trumpi esialgu ebatavalisena tundunud suhtlemiskanal Twitter on nüüd Ameerika pealinnas uus normaalsus.

Kuid midagi on jäänud ka muutumatuks, nendib suursaadik, kui aprilli lõpus saatkonna vastuvõtutoas intervjuuks maha istume. Ammuste tuttavatena me sinatame.

Saatkonna seinal on hulk meie diplomaatia haruldasi dokumente, mis kinnitavad Eesti ja USA suhte erilist staatust meie välissuhtluses ligi saja aasta jooksul. (USA tunnustas Eesti Vabariiki de jure 28. juulil 1922 ning on seda teinud sellest ajast järjepidevalt, ka Eesti anneksiooniaastatel – N. R.) Vseviov nõustub, et suhted Ühendriikidega on meie välis- ja kaitsepoliitika püha graal. Kuid midagi ei saa võtta täiesti enesestmõistetavana, leiab ta. Tagamist, et liit USAga oleks jätkuvalt elus ja tugev, peabki ta oma peamiseks missiooniks Washingtonis.

Kas kasutad Twitterit? Ja kui kasutad, kas loed samuti president Trumpi sõnumeid kohe, kui need miljonite telefonidesse jõuavad?

Enne Washingtoni tulemist ei olnud ma üheski sotsiaalmeedia moodsas rakenduses aktiivne, aga siin tegin endale kohe Twitteri konto. Mis seal salata: see on tänapäeva nõue. Washingtonis tegutseb poliitiline kogukond Twitteris, jälgib Twitterit. Mitte ainult Ameerika president, vaid ka kõik demokraadid, kes kandideerivad praegu presidendiks, ja paljud teisedki inimesed – arvamusliidrid, isegi ajakirjanikud – on väga sageli Twitteris. Twitterist näeb ära, mis on hetketeema. Loomulikult ei võimalda see süvitsi minekut, selleks on vaja muid allikaid, aga seda, mis on parajasti päevakajaline, on küll võimalik endale Twitteri vahendusel selgeks teha. Enamik minu kolleege, teisi suursaadikuid, jälgib Twitteris president Trumpi lausa niimoodi, et kui meil on mõnikord kohtumised, siis on paljudel – mul endal ka – pandud telefon alert’ima, et kohe, kui president Trump on tweet’inud, saaks näha, mis on parajasti teemaks. Ameerika meedia on suuresti presidendile keskendunud ja tema säutsust saab enamasti kiirelt uudislugu. 24/7 tegutsevad uudistekanalid ehitavad oma kajastuse just selle peale, mida president on teinud, öelnud või säutsunud, nii et loomulikult on Twitter paljuski otseallikas.

Ega ometi põhine nüüdsel lühikeste, kiirete säutsude ajastul ka diplomaatiline töö USA pealinnas üha enam Twitteril?

Diplomaatidena me muidugi jälgime muudki kui Twitterit. Meie töö siin on tunda ameeriklasi – nii neid, kes on võimul, kui ka neid, kes võib-olla saavad võimule, kui valimiste tulemusena peaks ametisse astuma teine president. Peame tundma ka neid ameeriklasi, kes tegutsevad Kongressis, omada nende juures piisavat tõsiseltvõetavust ja ligipääsu, et seal esitada Eesti vaadet transatlantilistele suhetele, Venemaale, teistele teemadele, mis meile korda lähevad. Ja loomulikult omada kõiki kontakte, et kui meil peaks juhuslikult tõesti abi vaja olema, siis oleks meil need inimesed, need tutvused, need telefoninumbrid, aga ka see tõsiseltvõetavus kohe olemas. Just tõsiseltvõetavust ei saa kuidagi üle tähtsustada. See on ülioluline nii diplomaadina kui tegelikult laiemalt võttes ka riigina – et seda, mida me kriitilisel hetkel ütleme, siis tõesti tõsiselt võetaks. Ja selleks, et niimoodi tõsiseltvõetav olla, on loomulikult tarvis olla kursis Ameerika päevapoliitikaga, igapäevateemadega, sellega, millest räägitakse, ja kõige selle hulka kuulub ka Twitteri jälgimine.

Kuna kõik Washingtonis keerleb alati praegu ametis oleva USA presidendi ümber, on üks esimesi küsimusi, mis siinsetes vestlustes alati esitatakse: kas oled presidendiga isiklikult kohtunud? Suursaadikuna kohtusid Donald Trumpiga volikirja üle andes. Aga veel?

Isiklikult presidendiga kohtunud olengi seni vaid volikirja üle andes. Tavaliselt kohtub suursaadik presidendiga lisaks volikirja üle andmisele enamasti vaid siis, kui tema riigi juht tuleb visiidile. Mäletatavasti see viimane suur visiit, mis meil toimus, kui kolme Balti riigi presidendid olid Valges Majas, toimus vahetult enne minu siia jõudmist (aprillis 2018 – N. R). Ega muid võimalusi välisriigi suursaadikul presidendiga otse kohtuda ausalt öeldes ei ole. Neid inimesi, kellega suursaadik siin kohtub, on hulgi, ka kõrged ametnikud Valges Majas, välisministeeriumis, kaitseministeeriumis, Kongressis muidugi, väljaspool valitsust samamoodi. Selliseid olukordi, kus suursaadik presidendi endaga – ja see ei sõltu sellest, kes on parasjagu Ameerika president – nelja silma all maailma asju arutab, ei esine. Aga neid kohti, kus ma presidenti näen, on küll. Näiteks Kapitooliumimäele, kus president Trump pidas oma kuulsa aastakõne, olid suursaadikud kutsutud, istusime temast ehk vaid 20 meetri kaugusel. Ja mõned suuremad rahvaüritused – viimati lihavõtete aegu, kui Valge Maja aias toimus lastele ja perekondadele mõeldud sündmus (pühademunade otsimine – N. R.), kus oli kohal esimene leedi ja ka president. Aga seda viimast sain teada hiljem ajakirjandusest, mul endal teda seal näha ei ei õnnestunud.

Me kõik näeme USA presidenti tegelikult peaaegu iga päev. Donald Trump on praegu maailma kõige enam jälgitud isik, iga päev uudistes, kõige enam kajastatud mees planeedil. Aga milline ta on n-ö close-up, väga lähedalt vaadates, isiklikult kokku puutudes?

Nende inimeste puhul, kes on nii kõrgel poliitikas, on nähtavasti ilu alati vaataja silmades – ta paistab just niisugusena, nagu inimesed on harjunud teda endale ette kujutama. Minu põgusad kokkupuuted Ameerika presidendiga on jätnud mulje, et ta on väga põhimõttekindel. Et need asjad, mis on talle eri põhjustel olulised, on seda tõepoolest. Ta tahab neid teha. See peegeldub ka tema avalikes sõnumites. Need sõnumid, mis Twitterist praegu tulevad, on üldiselt needsamad, mis olid tal ka aasta aega tagasi või valimiskampaania ajal.

Suured teemad, millega ta tuli Valgesse Majja, olid immigratsioon, piirimüüri ehitamine, ja muidugi ka majandus.

Võib-olla kõige suurema ühendava joonena tema poliitikas ja avalikes sõnumites kordub tugevuse motiiv. Trump tahab olla ja tahab ka näida tugev. Tundub, et nõrkus on üldse tema jaoks suur patt, seda on ta ka oma poliitilistele oponentidele ette heitnud.

Sealhulgas senaator John McCainile, kes oli Vietnami sõja ajal vietnamlaste käes vangis. Trump nimetas just nimelt nõrkuseks seda, et ta vangi sattus. John McCain oli meie suur liitlane ja toetaja, nüüd manalamees.

John McCain on nüüd tõesti manalamees, aga sellest, mida president sisepoliitilistest motiividest lähtuvalt on öelnud ühe või teise senaatori või kongresmeni või kuberneri kohta, võiksime teha eraldi raamatu. Loomulikult toimub see kõik Ameerika kontekstis ja sellest ei tahtnud ma rääkida.

Küsimus oli nõrkusest ja tugevusest.

See nõrkuse ja tugevuse motiiv kandub praegu üle ka välispoliitikasse. Kui vaadata USA Euroopa-suunalist poliitikat, siis tundub, et sellele administratsioonile on just nimelt oluline tegutseda jõupositsioonilt. Paljuski meile muuseas sobib, et Ameerika Ühendriigid oleksid ja tahaksid olla tugeval positsioonil, et neil oleks jõudu ja ka soovi seda jõudu vajadusel rakendada.

Eesti on muidugi väike riik ja kui räägime tugevuse positsioonist ja suurtest riikidest – ning Trumpile meeldib «mängida» suurtega –, siis kuidas meie oma väiksuse juures saame näidata, et oleme ka tugevad?

Ma arvan, et tugevus ei sõltu nii palju suurusest. Tugevus sõltub meelekindlusest ja valmidusest oma käsutuses olevaid ressursse vajadusel kasutada. Näeme, et Ameerika ressursid Euroopa suunal on kasvanud, Ameerika kohalolek Euroopas on kasvanud, Ameerika valmidus rääkida kaasa Euroopa julgeoleku küsimustes on kasvanud. Need on kõik väga positiivsed arengud. Alati võib tuua välja igasuguseid küsimusi, kus meil on erimeelsusi, kus me veel ei ole jõudnud ühele taktikalisele seisukohale. (Näiteks erimeelsused suhtumises Iraani tuumalepingusse, aga ka USA ja Euroopa Liidu vahelised kaubandusvaidlused – N. R.) Aga see, et ameeriklased on tugevalt Euroopas kohal, on üldiselt meie huvides. Ja meid nähakse ka siin Ameerikas tugeva riigina, vaatamata sellele, et oleme väikesed. Seda väiksust meeldib meile mõnikord iseendale meenutada ja tegelikult on väiksus paljuski meie enda teha.

Mis on meie tugevused? ...

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6680508/suursaadik-jonatan-vseviov-mees-kes-aitas-eestlased-viisata-usasse


Neeme Raud: Ahistaja Anna

Ma ei oleks eales arvanud, et Anna Pihl, see väike ja graatsiline naisajakirjanik osutub seesuguseks kurjategijaks! Teleekraanil, otsesaates ja kogu Eesti ees! Julmalt ühte valget keskealist meest valede ja pooltõdede pärast nurka ajada!

Tänu Anna kuritegeliku loomuse ilmsikstulekule on paljastatud terve ahistajate võrgustik, kelle ohvrid nuuksuvad avalikult: #MeToo! Eesti puhul on eriti jube see, et ahistamine on meil siin, kultuuris, kus ei ole nais- ja meessugu, häbitult biseksuaalse iseloomuga. Kõik ahistatud on eranditult mehed, heteroseksuaalsed mehed, kuid ahistajate seas on peale Anna nii naisi kui ka mehi.

Kes oleks osanud arvata, et muidu nii euroopalikult viks Johannes Tralla elab topeltelu ning stuudioprožektori tuledes veiklevad prillid peidavad kalki kiskjapilku! Ja Andres Kuusk – vagal veel on sügav põhi. Ja siis kõik ülejäänud: Astrid Kannel, Priit Kuusk, Margus Saar, Marko Reikop, Grete Lõbu, neid on veel…

Nagu õigusriigile kohane, kaebasidki Eesti #MeToo! ohvrid Anna ja bi-gängi peale juba organitesse – ministeeriumidesse, nõukogudesse. Seni kurtidele kõrvadele, kuid see ei ole veel lõpp. Kui nad nüüd oma ameerika sõprade poole pöörduvad, soovitavad need ilmselt mängu võtta advokaadid, nagu tegid ja teevad edukalt #MeToo! ohvrid USAs, ning nõuda suurt rahalist kompensatsiooni neile tekitatud sügavate psühholoogiliste armide eest.

Üks ahistatu, teistest aktiivsem, on juba võtnud oma poliitleksikoni ookeani taga edukalt katsetatud fraase: et on parim võimalik Euroopa Liiduga asjaajaja (best ever on selge trumpism) ega usu Eesti riigiasutuste tehtud analüüse (Trump ei usu USA luuret). Teine pilastatute vennaskonna liige nägi eelmisel pühapäeval, kui osa Eesti rahvast, kes ilmselt õigustab ahistajaid, lauluväljakule kogunes, selle taga Ameerikas elavat miljardärist halli kardinali George Sorosit isiklikult.

Kui töötasin Eesti korrespondendina USAs, muutusin igasuguse «meid rünnatakse» retoorika suhtes valimiskampaaniate ajal üsna kurdiks. Kampaaniad ongi Ameerikas verised. Aga kui valimised läbi said, algas seal alati reaalne elu. Varasem viha unustati, sest Valgesse Majja või Kapitooliumi künkale valitud poliitikud pidid nüüdsest hakkama ju Washingtoni salongides põrkuma ning parketietikett ei luba näkku sülitada.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6572558/neeme-raud-ahistaja-anna?_ga=2.161718847.280521405.1556801846-2013247983.1556801846


Ameerika luksuskaup on kõrgharidus

Ameerika luksuskaup on kõrgharidus

Ameerika «meeleheitel koduperenaist» Felicity Huffmani ähvardab oma tütre pettusega ülikooli sokutamise eest vanglakaristus. Kuid kõrgharidusest Ameerika õhtusöögilauas kõnelemine võib samuti viia meeleheitlike toonideni.

Tunnistan ausalt, et läksin paar nädalat tagasi laupäeva õhtul oma New Yorgi tuttava poole õhtusöögile selge plaaniga.

Soovisin viia jutu skandaalsetele paljastustele, et mitmed Hollywoodi staarid ja rahatuusad püüdsid oma lapsi kõrgkooli kõrgest lävepakust altkäemaksude abil üle aidata. Tahtsin selgust, miks kõige selle ilmsikstulek vallandas Ameerikas nii suure pahameeletormi ning mispärast on karistused, mis neid kuulsaid ja rikkaid tõenäoliselt ootavad, väga karmid. Mujal maailmas, nagu olen meediast lugenud, tekitab see hämmingut. Ka Eestis on minult uuritud, mis küll ometi toimub: oli küll pettus, aga niisugune raev ameeriklaste seas ning karmus prokuröride ja ilmselt ka kohtute poolt?! Miks?

USAs viibides saab asi selgemaks. Päevalehed nendivad oma juhtkirjades, et vihalaine vallandus, sest petuskeem kinnitas paljudele veel kord, et tõepoolest, üha enam eksisteeribki otsekui kaks Ameerikat: üks, kus elavad elus ots otsaga kokkutulemise rasket valemit lahendavad vaesemad ja ka keskklass, kes näeb, et nende lastelgi pole palju paremat loota, isegi kui nad kõrgkooli pääsevad, ja siis teine, rikaste Ameerika, kus elatakse oma reeglite järgi ja kus raha eest võib osta kõike, ka võsukestele pääsu ülikooli. Ehkki kõrgkoolid ise väidavad, et võrdsed võimalused on kõigil, kes õppima pääsemise nimel tõsist tööd teevad.

Õhtusöögilauda istusime New Yorgis neljakesi: mu tuttav (pereema), tema kaks tütart, keda ta lahutuse järel üksi kasvatab, ning mina. Juba varem olime paika pannud jutlemisreeglid, nagu Ameerikas õhtusöökidel nüüd sagedasti kombeks – et USA poliitikast ja konkreetselt selle praegusest peategelasest president Trumpist (ja ka demokraat Bernie Sandersist) me ei kõnele. Kõrgharidusest küll.

Mõlemad tüdrukud noogutavad, kui uurin, kas nad on kindlalt otsustanud ülikooli minna. See on ju iseenesestmõistetav, võib mõlema näolt lugeda.

«Muidugi kolledž, kuidas siis muidu,» kinnitab ka nende ema. Ja lisab, et tegelikult on see koolijutt nende peres raske ja keeruline, isegi ebameeldiv.

«Mis mõttes?» uurin. Ja viskan enda arust nalja: kas siis H, Y, P, C, S juba tüdrukuid ei ootagi? (Püüan olla diplomaatiline ja tippkoolide nimesid otseselt ei maini, aga mõtlen mõistagi Harvardit, Yale’i, Princetonit, Columbiat ja Stanfordi ehk USA kõrgkoolide crème de la crème’​i.) Ja kuulsate ülikoolide nagu ka Hollywoodi ja popstaaride puhul piisabki vaid initsiaalidest.

«No ei tea, kas just need koolid ootavad,» vastavad peaaegu kooris nii ema kui ka peatsest abituriendist tütar. «Eks järgmisel aastal näe.»

«Ja ikkagi on see niiii tüütu teema, see ülikool,» pistab teine tütar vahele. «Meile on sellest koolis juba tüdimuseni räägitud.»

Tüdinenud on tüdrukud ilmselt põhjusega. Keskkooli, aga vahel juba põhikooli õppekavva kuulub Ameerikas kas otseselt või kaudselt ettevalmistus standardseks suurtestiks SAT, mis edasiõppimiseks kõigil vaja läbida. Aga samavõrd kuulub kavva ka õpilastele üldise mitmekesise tausta loomine, nende muutmine kõrgkoolide jaoks «huvitavateks» tudengikandidaatideks.

Mida see tähendab? Teesklen teadmatust, ehkki tean vastust.

Kõrgkooli pääsemiseks ei piisa vaid tugevast keskmisest hindest keskkoolis ega heast SATi tulemusest. Sisseastumiskomisjonid soovivad veenduda, et noor «rikastaks oma kursuse üldpilti», nagu seisab üsna trafaretselt enamikus kõrgkoole tutvustavates materjalides. Umbes nii selgitab mu tuttava vanem tütar.

Nii et lisaks headele hinnetele on vaja avarat ilmavaadet, klassiväliseid saavutusi (sport, olümpiaadid jne), aga ka häid isikuomadusi. Seega, kokku tuleb panna terve pakett, mida selles noorte jaoks elu ühes esimeses tõsises sõelumises lausa jumaluse staatuse omandavad sisseastumiskomisjonid siis läbi hakkavad vaatama.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6674760/ameerika-luksuskaup-on-korgharidus


Tõnu Kõrvitsa muusika kõlab maailmakuulsas Carnegie Hallis

Tegelikult võib täna õhtul toimuvat Tõnu Kõrvitsa «Lageda laulude» (ingliskeelse originaaltekstiga «Moorland Elegies») esmaettekannet USAs, New Yorgi ja maailma kõige esinduslikumas ja parima akustikaga klassikalise muusika saalis, Carnegie Hallis pidada helilooja Tallinnas, Estonia kontserdisaalis 9. aprillil toimunud juubelikontserdi teiseks osaks.

Kõrvitsa kooritsükkel kõlab Carnegie´s Lõuna-Mississippi ülikooli koori, Southern Chorale (ameerika arvustajate sõnul on see üks USA vaieldamatuid tippkoore) ja sümfoonia-orkestri esituses, Gregory Fulleri dirigeerimisel. Kontserdil esineb ka New Jersys asuva Rutgersi ülikooli Voorhees koor. Kogu muusikaõhtu kannab pealkirja «In her words…» (naispoeedi sõnul) ja on omamoodi kaudne kummardus ka Doris Karevale, kes inglise kirjaniku Emily Brontë originaalteksti «Moorland Elegies» eestindas, pealkirja all «Lageda laulud».

Ent jõuda oma poolesajandal juubelil oma loominguga maailma ühte kõige märgilisema tähendusega saali, on Kõrvitsa jaoks kahtlemata saavutus. Ehkki ta muusika on Carnegies kõlanud ka varem.

«Üks klaveri lugu ja Gregory Fulleri dirigeerimisel ka «Päikese laul» (Canticle of the Sun). Kuid suur ülesastumine on ikkagi nüüd «Lageda lauludega», ütles New Yorgis olev Kõrvits Postimehele.

Tänane kontsert on ka helilooja ja dirigendi muusikalise sõpruse kinnitus.

«Tegelikult on Fuller üks mu parimaid sõpru muusikas. Tean teda seitse aastat. Olen käinud Mississippis, kus ta elab, mitu korda. Ükskord, teades, et olen suur bluesisõber, tegi ta mulle mitme päevase ringsõidu Mississippi deltas. Külastasin siis kõiki neid paiku, kus blues kunagi sündis.»

Pärast seda reisi sündiski Kõrvitsal endal lugu «Päikese laul» püha Franciscuse tekstile, mis Fulleri dirigeerimisel USAs ette kanti. Ja siis «Langeda laulud» Filharmoonia Kammerkoorile ja Tallinna Kammerorkesrile. Mississippi dirigendi arvates aga kõnetab see mitte ainult eestlasi, selles on midagi universaalset ja teos peab ka USAs kõlama. Ja kõlabki nüüd ning lisaks New Yorgile 30. aprillil ka Mississippi ülikooli koori ja orkestri kodulinnas Hattiesburgis. «Selle kontserdiga jõuab mu muusika tegelikult sinna, kuhu ta tegelikult kuulub. Mississippi deltasse,» ütleb Kõrvits ise.

Ent uhke tunne on eestlase ja muusikahuvilisena New Yorgis sel teisipäeval: end maailmapealinnaks kutsuda tavatseva metropoli tippsaalides valida lausa kahe Eesti tipphelilooja kontserdi vahel. Hiljuti avatud kultuurikeskuses Shed kestab kuni juunini Arvo Pärdi-Gerhard Richeri-Steve Reichi programm. Ja Carnegies, linna ja maailma absoluutses tippsaalis Tõnu Kõrvitsa kooritsükkel.

Nii et tunnistagem veelkord: oleme oma klassikalise muusikaga vägagi maailma kaardil!

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6576081/tonu-korvitsa-muusika-kolab-maailmakuulsas-carnegie-hallis?_ga=2.161718847.280521405.1556801846-2013247983.1556801846


Le Grand Theatre Beirut. La vivre et mort*

Beirut on kui teatrilava, kus tuntava prantsuse aktsendiga etendub ühtaegu nii jumalik elamiskomöödia – elamise ja elus olemise nähtav nautimine –, kui ka sügav tragöödia ja draama – häving ja surm, kirjutab Neeme Raud.

Loe edasi Ekspressist: https://ekspress.delfi.ee/kohver/le-grand-theatre-beirut-la-vivre-et-mort?id=85920105