Laupäevahommikune pilk maailma.
Teie globaalne laupäevahommik KUKUga.
“Neeme Raud. Siin” ühendab Eestit maailma ja maailma Eestigacalates 4. maist KAKS TUNDI.
Kell 9-11, KUKU raadios.
Kui kohe pole võimalik kuulata, tule neemeraud.ee ja leia “Neeme Raud. Siin” podcast vormis.
Populistid ei kaota valimisi, vähemalt ei taha nad seda tunnistada
Nii väidab USA Princetoni ülikooli politoloogia professor ja raamatu «Mis on populism?» autor Jan-Werner Müller New York Timesis ilmunud arvamusartiklis.
Politoloogi sõnul on USAs põhjust muretseda kui president Donald Trump tuleval aastal presidendivalimistel napilt kaotab. Otsemaid hakkab ta siis ilmselt väitma, et kaotus tuli tänu valimisvõltsingutele, sest tegelikult sai tema kindlasti oluliselt enam hääli. Populistike poliitikute jaoks, kes on võimule saanud, on see tavapärane taktika – tekitada segadust, oma toetajaid üles kütta ja püüda iga hinna eest võimule jääda, sest – nagu Müller rõhutab – populistid enda arvates kunagi ei kaota.
KUKU raadio laupäevahommikuses saates «Neeme Raud. Siin» arutules Mülleri seisukohtade üle Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessor Mari-Liis Jakobson.
«On tõesti teatud rühm poliitikuid, kes on saanud võimule selliste rahvameestena, rahva keskelt, lubanud esindada tõelise rahva tahet. Ja kui nad on võimule saanud, siis nad on sinna jäänud ja hakanud seda hästi edukalt enda kätte koondama,» rääkis Jakobson.
Näiteks sellisest rahvapoliitikust, kellest Müller räägib, on Recep Tayyip Erdogan Türgis, kes siiani omab kuulsust ühe linnaosa rusikakangelasena ja tahumatu ning rahva lähedase tegelasena, kelle loosungiks on: «Meie esindame rahvast, keda teie esindate?»
Teiseks näiteks on kahtlemata ka USA president Donald Trump.
Kumbki neist ei soovi oma võimu kaotada. Ka siis, kui valijad seda otsustavad, püüavad nad leida teid võimule jäämiseks.
Kuidas siiski populistlike poliitikutega, kelle jaoks on võim peamine eesmärk – «mitte mingil juhul kellegagi koalitsioonis olek,» rõhutab Jakobson - demokraatlikes ühiskondades toimida?
Mari-Liis Jakobsoni kõneleb sellest KUKU raadio saates „Neeme Raud. Siin.“ Saadet saate kuulata SIIT.
Üllatav fakt: Eesti ja Prantsusmaa tugevaim koostöövaldkond on sõjaline koostöö
«See on jah vähemalt minu nelja aasta siinoleku aja jooksul olnud kõige olulisem koostöövaldkond,» ütles eeloleval kolmapäeval Pariisis oma nelja aastase lähetuse lõpetav suursaadik Alar Streiman KUKU raadio saatele «Neeme Raud. Siin» antud pikemas intervjuus.
«Meie kaitsekoostöö on täiesti unikaalne. Me oleme sisuliselt prantslastega väga väiksest koostööst kaitsevaldkonnas jõudnud sinna, kus nende üksused regulaarselt käivad Eestis ja Eesti väeüksus siis on praegu lähetatud Malisse,» rääkis Streiman.
Eesti sõjaväeline missioon Malis oli äsja uudistes, kuna Prantsuse sõjaväebaasi sissepääsu juures Gaos plahvatas enesetaputerroristide juhitud auto, mis oli ÜRO valge-sinistes toonides. Vigastada sai lisaks prantslastele ja kohalikele ka kuus Eesti kaitseväelast.
Vahejuhtimile vaatamata eestlaste missioon Aafrikas jätkub.
«Eesti väeüksus Malis, jalaväerühm, on ainus maaväerühm, kes on seal kohal koos prantslastega. Õhuväe toetust annnavad mõned teised riigid. Ameeriklased vist luure toetust. Aga maapinnal on eestlased ainsad, kes prantslasi toetatavad. Prantslased on seda erakordselt kõrgelt hinnanud. Nii et see element on meie koostöös minu arvates hetkel väga oluline,» rõhutas Streiman. «Prantsusmaa on sõjaliselt väga jõuline riik, kes positsioneerib ennast globaalselt, mitte ainult Euroopas ja iga sellist toetust nad hindavad väga kõrgelt.»
Alar Streiman teeb laupäeval 27.07 eetris olnud KUKU saate «Neeme Raud. Siin» esimeses tunnis sisuka sissevaate Eesti ja Prantsuse koostöösse, aga ka Prantsusmaa hetke välis- ja sisepoliitilisse mõtlemisse, mille muutumist ta on saanud jälgida nelja aasta jooksul.
Saadet saab kuulata SIIT.
Eksväliministritest europarlamendi saadikud: ärge võimendage paremäärmuslaste mõju üle
Kolm Eesti endist välisministrit, kes nüüd Euroopa Parlamenti (EP) kuuluvad - Marina Kaljurand, Urmas Paet ja Sven Mikser – ütlesid KUKU raadio saatele «Neeme Raud. Siin» antud intervjuudes, et europarlamendi valimiste järel ei toimunud mingil juhul seda, mida osa vaatlejaid ennustas – et parem-äärmuslik tiib muutub seal eriti mõjukaks.
Rääkigem asjadest nii nagu need on, soovitasid saadikud.
Marina Kaljurand ütles, et paremäärmuslik fraktsioon moodustab 10 protsenti parlamendist ja ei saa selle tööd mingil juhul suunata.
«Mida paremäärmuslased saavad teha? Nad saavad seista seljaga saali poole kui mängitakse hümni, nad saavad demonstratiivselt välja jalutada kui neile midagi ei meeldi,» ütles Kaljurand. «Aga nad ei suuda lammutada, nad ei suuda lõhkuda, sest enamus on täna nende käes, kes tahavad näha arenevat ühtset, progressiivset Euroopat.»
«Seega ei ole mõtet püüda luua meedias illusiooni, et praegusel hetkel on tasakaalustatud ajakirjandus selline, kus igale Euroopa Parlamendi niiöelda peavoolu saadiku arvamusele pannakse kõrvale paremsaadiku arvamus. See ei ole tasakaal, neid on europarlamendis vaid alla kümne protsendi,» meenutas Kaljurand.
Urmas Paet leiab, et juba on näha kuidas Euroopa Parlamendis ja ka Eestis aetakse kohati suust välja otsekui kuuma vahtu. Näiteks kui kurdetakse, et kuna Euroopa juhtivad kohad läksid Lääne-Euroopa riikide poliitikutele, siis meie ida-eurooplastena oleme otsekui kannatajad.
«Miks, pagana pärast peaks olema Eestile kasulikum mingi abstraktne Bulgaaria või Rumeenia poliitik mingil ametikohal, võrreldes Hollandi või Belgia poliitikuga? Kas ainuüksi see, et tullakse sellisest tegelikult kunstnikust ühisnimetajast nagu Ida-Euroopa annab a priori mingisugused eelised? Vastus ju tegelikult on – ei anna.»
Ka Paet rõhutas, et Euroopa Parlamendi kajastamisel ei peaks püüdma upitada sealset paremäärmust, mis üldpildis on vaid alla 10 protsendi koosseisust.
Sven Mikser märkis, et Brexiti praegusse mõneti ummikseisu jõudmine on võtnud tuure maha kontinentaal-Euroopa populistlikelt poliitikutelt, kes oleksid soovinud kohe seda eeskuju järgida. Kuid populistlikud liikumised on endiselt Euroopas nähvtavad. Neid ei tasu ei ala- ega ka ülehinnata. Aga europarlamendi liikmena näeb ta samas ka Euroopa tulevikule teisi ohte, millega tuleb tõsiselt tegeleda.
«Euroopa Liit toimib küll edasi, kuid kaotab võimet langetada otsuseid ja muutub tühjaks ja sisutuks, õõnsaks asjaks. Meie asi on seista selle eest, et ta oleks tugev,» rõhutas Mikser.
Intervjuusid EP saadikutest Eesti endiste välisministritega KUKU saates «Neeme Raud. Siin» kuulake siit.
Diplomaat Margus Kolga: Kui inimesed hakkavad maailmas liikuma, on võimalik, et tekivad konfliktid
Kui Margus Kolga maailmas Eesti asja ajades – täpsemalt Eestit ÜRO Julgeolekunõukogu laua taha tüürides – mõnda kaugesse väikeriiki jõudis, pidi ta mõnelgi korral tõdema, et on saabunud kohale nagu üllatuskülaline. «Mõnda riiki läksime nii, et meil oli ainult üks telefoninumber ja see ka kohe esimesel päeval ei vastanud,» tunnistab ta.
Sellest usutlusest saate teada:
miks mõned riigid valetavad;
mis on maailma suurim mure;
kas Venemaa võis hääletada Eesti poolt;
mis moodi lugeda märke diplomaatias;
kuidas mõjutada suuri riike;
kuidas panna asjadele piir enne lõpliku huku poole liikumist;
mis on see, mida New Yorgis nimetatakse tuuleks, aga Eestis tormiks;
miks ükski kriis ei ole hea Eesti headuse ja tubliduse tõestamiseks;
Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6733576/diplomaat-margus-kolga-kui-inimesed-hakkavad-maailmas-liikuma-on-voimalik-et-tekivad-konfliktid
Uus reaalsus poliitikas: valijad ei tea enam, mille poolt nad on, kuid teavad täpselt mille vastu
Uut selget teooriat politoloogias, mis nüüdseks paljudes Lääne riikides, ka Eestis kujunenud olukorda ja mõnetist poliitilist peata olekut kirjeldaks, veel tekkinud ei ole, rääkis raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin» Tallinna Ülikooli politoloogiaõppejõud Mari-Liis Jakobson.
«Me ei ole jõudnud hangumispunkti, kus tekkiks jälle stabiilsed valijamustrid,» ütles ta.Inimeste valimiskäitumist ei saa enam vaadata sotsioloogiliselt, et on olemas traditsioonilised ühe erakonna valijad ja traditsioonilised teise erakonna valijad, leiab politoloog. «Aga vaadates inimeste meedia tarbimist, vaadates inimeste sotsiaalmajanduslikku positsiooni, me ikkagi suudame juba kirjeldada erinevate erakondade valijaid,» lisas ta.
Lääne meedias laialdast arutlusainet andvat teemat – et tänasel poliitmaastikul on üha enam neid, kes teavad mille vastu nad on, kuid ei oska öelda mille poolt, seega valijate seas levinud negativismi, mida parteid oma kampaaniatega võimendavad, selgitas Jakobson nii: «See on ju tegelikult toimunud kogu aeg. Kui me vaatame läänemaailma poliitikat, siis klassikaliselt on käinud selline asi, mida me nimetame «keskele surumiseks» – et kõik erakonnad püüavad saada kõige mõõdukamaid kesktee valijaid, kes vaatavad, milline erakond pakub rohkem. Tavaliselt võidab siis see erakond, kes suudab kõige rohkem oma toetajaid välja tuua. Ja seepärast tehakse ka negatiivset kampaaniat, et püüda nii jätta oma oponendi valijad koju. Seda tendentsi näeme praegu ka. Need erakonnad, kes kampaaniat teevad millegi vastu, suudavad oma toetajaid hästi tugevalt mobiliseerida ja teisest küljest, panna kõhklema neid, kes ei ole veel otsustanud, kes muidu valiks mõnda moderaatsemat erakonda, aga kes nüüd lihtsalt ei lähe valima.»
Jakobson annab oma selgituse ka praegu Eestigi poliitikas nähtavale populistlikule taktikale puhuda üles pidevalt uusi skandaale, mis tekitavad üha uusi meedia pealkirju, seega - vastata igale skandaalile uuega.
Intervjuud Mari-Liis Jakobsoniga raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin» kuula siit.
Aeg on toit toitu sisse tagasi tuua, usub tippkokk Peeter Pihel
(Pildiõigus: Fotografiska - https://www.fotografiska.com/tallinn/en/)
Tallinna linna peal räägitakse, et tippkokk Peeter Piheli oma uues restoranis, mis asub Telliskivi loomelinnakus hiljuti avatud fotograafia muuseumi «Fotografiska» kõrgemal korrusel, ei eputa enam toiduga nii, nagu see vahepeal paljudes söögikohtades trendiks on saanud. Et Pihel püüab toitu toidu sisse tagasi tuua.
Peakokk ise vastas sellele kuuldusele nii: «See on väga ilusti öelnud. Eks me püüagi seal restoranis teha väga lihtsaid asju – neli, viis asja taldrikul - ja tõesti seda sitsi, satsi, geeli ja vahtu meie taldrikutel ei ole.»
Pihel pakub oma restoranis, nagu ütleb ausat Eesti toitu, mille valmistamisel ollakse teadlikud – et ei oleks liigset toiduaianet raiskamist.
«Aga eks inimesed ikkagi ise teevad valiku ja loomulikult päris «finne dining» restoranis (mille hulka ta oma uut restorani ei arva) seda lugu ja storyt on palju rohkem ja eks see kuidas sa toitu esitled, see käib asjaga kaasas,» rääkis Pihel. Ja vahel on tema arvates ka «fine dining» ja toiduga… eputaminegi oma kohal.
Saates rääkis Pihel ka Eestis tekkinud küsimustest selle kohta, kas toit, mis meie põllumeestelt tuleb, on alati mahetoit, kas meie põllupidajat saab alati uskuda, et ta väetisi ja kemikaale ei kasutagi. Enamasti saab, usub tippkokk. «Eesti on veel ausaid põllumehi ja hea ja kvaliteetne tooraine on täiesti saadaval, nii et ei tasu seda maasikalugu liialt nagu esile tõmmata või kontsekstist välja rebida ka,» rõhutas Pihel.
Kuulake intervjuud Peeter Piheliga raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin».
«Oleks», «võinuks», «läinuks» Eesti lähiajaloos
Eesti elus sel taastatud iseseisvuse ajal oleks võinud nii mõndagi teisti minna, usub ajakirjanik ja suhtekorraldaja Rasmus Kagge.
Nüüd on tal võimalus neid stsenaariumeid «B», mis tõeks ei saanud, testida. Kagge on kuue osalise dokumentaalsarja «Üle noatera» autor ja vaatleb selles kuut teelahet Eesti elus.
1991 aasta augustiputš. Seda näidatakse läbi nüansside, mille puhul «ma ütlen, et mina, kes ma olen näinud väga palju ja kuulnud väga palju ja üle keskmise ka 91. aasta putšist lugenud, ma võin tunnistada, et ma ei olnud neid episoode isegi varem kuulnud, rääkimata sellest, et kuskilt neist võiks täna lugeda,» kõneles Kagge KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin.»
Ajaloo hämarusele natuke valgust heites lisas Kagge, et vaatleb dokumentaalis seda, kui lähedal oli võimalus, et tollal oleks võinud telemaja kaitsjate ja kesklinnast välja sõitvate tankide vahel tulevahetuseks minna. «Meil on inimesed, kes räägivad nendest sündmustest, sellest, milleks olid eesti mehed valmis, mida kõik nad olid enda jaoks valmis meisterdanud, selleks, et kaitsa Eesti televisiooni või Eesti vabadust. Kui lähedal see kõik oli, sellest nad räägivad nüüd, ma julgen öelda, et esmakordselt.»
Sama piirpealsed lood jutustatakse veel viie võimaliku stsenaariumi puhul meie lähiajaloost. Dokumentaale, mille toodavad kahasse Elisa ja ERR, saab näha esmalt Elisa võrgus augustis ja siis ETV ekraanil. Tegemist on uue viisiga teha uurivat ajakirjandust, mis on kallis, ütleb Kagge. Ja sellistele projektipõhistele ajakirjandusvormidele kuulubki tema arvates mõneti tulevik.
Pikemalt saab kõigist dokumentaalseerias «Üle noatera» kõneks tulevatest lugudest aimu Kuku raadio saatest «Neeme Raud. Siin». Kuula saadet siit.
Neeme Raud: Trumpi «Punane väljak» Potomaci ääres
Ühendriikides on relvad ja poliitika selgelt lahus. Relvajõud ei soovi, et neid kuidagi poliitikategemisse ega ka ärisse haarataks, sest riigi musklina peavad nad olema erapooletud.
Selgelt kinnitas seda pildiliselt läinud nädalal, paar päeva enne 4. juulil tähistatud USA iseseisvuspäeva Iowa osariigis toimunud tseremoonia, kus Eesti kirjutas USA relvatehase Lewis Machine and Tool Companyga (LMT) alla 75 miljoni eurosele lepingule meie kaitsejõudele uute automaatide ostmise kohta.
Üritus, millele oleks võinud anda ka militaarse värvi, oli rõhutatult tsiviilafäär. Sel osalenud kõrgeim ametiisik, mitme aastakümne pikkuse sõjaväekarjääriga Iowa senaator Joni Ernst haaras küll oskuslikult automaadi, kuid nüüd tsiviilisikuna, sest mundrid ja poliitika on USAs eraldi asjad. Ühtegi mundris isikut LMT tehasesse ei kutsutud.
Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6724456/neeme-raud-trumpi-punane-valjak-potomaci-aares
Et laulupidu saaks toimuda, on vaja... ka relvi!
President Donald Trump lubas eelmisel aastal, et Eesti saab Ameerikalt parimad relvad, mida maailmas kunagi toodetud. Arteri esindaja käis oma silma ja käega veendumas, kas Trump bluffis, nagu paljud teda kahtlustavad, või pidas hoopis sõna, nagu ta skeptikute meelehärmiks on sageli pidanud.
Tallinna lennujaamas saabub korraga selge teadmine, et seekord ei oota ees tavapärane sõit Ameerikasse.
Meie reisiseltskond arutab asju, millest tavakodanik üldjuhul ei räägi, ei mõtle, ei kuule: kes on viimasel ajal millisel maailma kaitsemessil käinud, milliseid uusi relvi on turule tulnud, millised relvad on kõige paremad.
See veel puudus, mõtlen – mina, ja lähen nüüd relvi ülistama!
Mälus visandub hetkeks mullune pressikonverents Washingtonis Valges Majas, kus olin kajastamas Postimehele Balti presidentide visiiti ja kus USA riigipea Donald Trump talle omase üle-võlli-triumfiaalsusega teatas, et Ühendriikidelt kaitseabi soovivad Eesti, Läti ja Leedu ei pea kahtlema: nad saavad Ameerikalt relvi, mis on parimad. «The best weapons ever.» Minu kõrval seisnud Epp Ehandil, rahvusringhäälingu Brüsseli korrespondendil, oli silmis paras õud, kui me pilgud kohtusid: kuidas saab Trump üldse nii rääkida? Jutt on ju tapariistadest!
Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6723091/et-laulupidu-saaks-toimuda-on-vaja-ka-relvi