Naine, kes suudab taltsutada Trumpi – Nancy Pelosi

Lõppev nädal näitas, et ka USA president Donald Trumpi kapriise suudab ohjeldada ei keegi muu kui klassikaline itaalia mamma.

Trumpil on ta Washingtonis täitsa olemas – Kongressi esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi, itaalia-ameerika verd 78-aastane ema ja vanaema, kes suurde poliitikasse astus alles 47-aastaselt, kui oli ka oma viienda lapse ülikooli saatnud.

Muidugi ei ole Pelosi mitte mingisugune mamma, vaid alati stiilne daam, kelle särav naeratus varjab terasest otsusekindlust ning kes «poliitilise dünamona» (nii kolleegid teda nimetavad) oskab paremini kui keegi teine paljudes küsimustes eri arvamustel olevad demokraadid hääletuste ajaks Kongressis ühte sirgesse ritta saada. Ning teades, et tema (ehk Kongressi) käes on USA rahakott ja suur võim ka presidendi otsuste üle, on ta valmis kartmatult presidendile endalegi nipsama: aitab kapriisidest, mees!

«Ta ju lihtsalt jonnib!» märkis Pelosi USA valitsuse äsjase sundsulgemise ajal. «Ma olen viie lapse ema ja üheksa vanaema, küll ma juba tean, kuidas jonnimine välja näeb.»

Oma (emaliku) järjekindluse ja järeleandmatusega ongi Pelosi saavutanud tegelikult midagi erakordset. Jah, ta ei nõustunud andma Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks sentigi raha, sest peab niisugust immigratsioonipoliitikat läbini valeks, ja suutis presidendi selles jõukatsumises alla andma sundida. Ent ta on suutnud veel enam, leiavad Washingtoni insaiderid: nimelt panna Trump endast ka tegelikult lugu pidama ja ennast kuulama. Neid tipp-poliitikuid nii USAs kui ka maailmas, keda Trump oma alalistes Twitteri-säutsudes ei nahuta, on ju ülivähe – kohe meenub vaid Vene president Vladimir Putin.

New York Timesi kirjutas, et Trump, kel on komme panna kõigile vastastele neid üldjuhul alandavad hüüdnimed, kasutab Pelosi puhul vahel ainult ta eesnime Nancy, kuid ei mingit muud nimekleepsu. Seda, kas «Nancy» peaks mõjuma Pelosile kui koha kättenäitamine või on hoopis kinnitus, et naine kuulub Trumpi siseringi, kus üksteist eesnimedega kutsutaksegi, teab üksnes president ise.

Otsest toetust Pelosile ja valmisolekut teda kuulata on Trump viimastel kuudel korduvalt avalikult demonstreerinud. Novembris toimunud vahevalimiste järel, kui hulk Pelosi nooremaid parteikaaslasi (enamik ta kolleegidest Kongressis ongi temast nooremad) arutas häälekalt, kas ehk poleks aeg nimetada tema asemel partei liidriks ja esindajatekoja spiikriks keegi teine, uuem, noorem, oli just Trump see, kes saatis Valgest Majast Pelosile toetussõnumi: sa väärid spiikrikohta, ja kui vaja, aitame selle saada oma partei, vabariiklaste häältega.

Loe edasi: https://sobranna.postimees.ee/6513269/naine-kes-suudab-taltsutada-trumpi-nancy-pelosi?_ga=2.120557963.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


USA Kongress: NATO vajab kaitset – president Trumpi eest

Kuigi Trump kinnitas veel möödunud nädalal, et USA on 100 protsenti NATOga, on ta Ameerika meedia andmeil viimase aasta jooksul abidelt siiski korduvalt küsinud, kas Ühendriikidel poleks mõtet väljuda kaitsealliansist, mille paljud Euroopa liikmesriigid on lükanud oma kaitse rahastamise USA õlule.

Otseselt Eestile ei saa olla ega olegi Trumpil pretensioone, sest kaks protsenti meie SKTst läheb kaitsekulutusteks, nagu oleme NATO-le lubanud. Ent oleme oma kohusetundlikkusega siiski vähemuses. Samuti oleme NATOs üks väiksematest liikmetest, kellest suured – nagu USAgi – võivad oma suurtes mängudes üle sõita. Ehkki NATO alusdokumentide järgi on kõigil liikmetel võrdsed õigused. Ent reaalsus jääb reaalsuseks, me oleme väike riik.

Seepärast on hea näha, et NATO-l ja ka meil on USA pealinnas väga tugev liitlane: Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda.

Just äsja tuletas seadusandjate keeld anda Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks raha presidendile meelde, et on USA põhiseaduse järgi sama mõjukas võimuharu kui täidesaatev võim. Üle kuu kestnud võimuvõitluses, kus pantvangiks oli sunniviisil suletud föderaalvalitsus, pidi lõpuks järele andma president.

Kuid poliitilise jõukatsumise ajal otsustas esindajatekoda saata Valgele Majale veel ühe selge sõnumi: NATOst peab president Trump oma käed eemale hoidma!

Esindajatekoda võttis tohutu häälteenamusega – 357 poolt, 22 vastu (54 saadikut ei hääletanud) – vastu «NATO kaitse akti», mis keelab presidendil ühepoolselt USA NATOst väljaastumise üle otsuste langetamise.

Fakt, et jaanuari alguses ametisse asunud, demokraatide juhitud uue esindajatekoja koosseis otsustas suhteliselt ametiaja alguses sellise NATOt kaitsva akti hääletusele panna, näitab, et Washingtonis tuntakse tõesti muret president Trumpi meeleolu- ja kursimuutuste pärast ka kaitsepoliitika alal.

Seadusega tuletab esindajatekoda nüüd Valgele Majale üheselt meelde, kelle käes on riigi rahakott. Tekstis kinnitatakse USA vankumatut pühendumust NATO artikkel 5-le, aga ka Montenegro liikmesusele NATOs ja Euroopa heidutusalgatuse tugevale USA-poolsele rahastusele. Lisaks märgitakse, et USA on rahul seni oma kaheprotsendist kaitse-eelarvekohustust mittetäitvate liitlasriikide plaaniga jõuda selle summani aastaks 2024. Ja mitte kiirkorras, nagu president Trump seda oma kõnedes rõhutab.

NATO-seaduse puhul on tähelepanuväärne, et selle esitajad olid opositsioonilised demokraadid – kuigi oleme harjunud Washingtonis kaitseküsimustes pidama oma tugevamateks liitlasteks just vabariiklasi –, kuid toetajate seas oli ka hulk vabariiklasi. Siit nähtub, et toetus USA NATOsse kuulumisele ei ole parteilise värvinguga. Samas tasub märkida, et kõik 22 vastuhäält tulid vabariiklastelt.

Seaduse üks autoreid, California rahvaesindaja Jimmy Panetta ütles Washingtonis toimunud pressikonverentsil, et «NATO kaitse akti» mõte on alla kriipsutada, et NATOt ei saa vaadelda «ostu-müügi»-suhtena. Kongressi esindajatekoja välissuhete komitee juht, New Yorgi demokraat Eliot Engel märkis aga enne hääletust peetud kõnes, et kuna NATO lõhestamine on Vene presidendi Vladimir Putini üks peamisi eesmärke, on «nii häiriv, nii muret tekitav, kui USA saadab alliansi suhtes erinevaid signaale või käsitleb seda koormana».

USA kaitseuudiste portaal defensenews.com juhib lisaks tähelepanu, et «NATO kaitse akti» vastuvõtmine Kongressis toimus kohe pärast seda, kui USA välisministeeriumis Euroopa poliitikat suunanud diplomaat Wess Mitchelli otsustas ootamatult Euroopa ja Euraasia küsimuste abivälisministri kohalt tagasi astuda. Ilmselgelt on otsuse taga rahulolematus Trumpi meeskonna Euroopa poliitikaga.

Lausa juhtkirja vääriliseks pidas vastuvõetud seadust aga New York Times. «Mõte, et USA võiks NATOst lahkuda, on sürreaalne,» leiab leht, kutsudes ühtlasi üles Ameerika Ühendriikide senatit kiiremas korras seadusele toetust avaldama.

New York Times peab põhjuseks, miks alamkoda otsustas «NATO kaitse akti» vastu võtta just nüüd, väliminister Mike Pompeo hiljutist ülesastumist telekanalis Fox News. Nimelt küsiti seal ministrilt, kas USA oleks valmis saatma sõdureid kaitsma NATO liiget Montenegrot, mispeale Pompeo vastas, et ei soovi arutada «hüpoteetilisi» asju.

«Kuid see ei ole hüpoteetiline küsimus,» arvab New York Times, «artikkel viie alusel tõttavad NATO liikmed kaasliikmeid kaitsma, kui neid rünnatakse. Kas Trumpi administratsiooniga saab arvestada või mitte?»

President on juba viinud Ameerika välja Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppest ning ähvardab loobuda keskmaatuumajõudude leppest. Seetõttu võib õigustatult küsida, kas NATO-lepe võiks olla järgmine?

Nii mõnedki USA õigusteadlased leiavad, et presidendil on õigus ühepoolselt, ilma Kongressi nõusolekuta tuua Ameerika Ühendriigid välja rahvusvahelistest lepetest. Teised õiguseksperdid rõhutavad, et nüüd on riigi esindajatekoda kindlalt selgeks teinud, et NATO-lepe on teistest erinev.

Kapitooliumimäel NATO-le avaldatud ühese ja tugeva toetuse järel on üsna kindel, et Eesti diplomaadid Washingtonis – olles küll tihedais töösuhetes USA valitsuse esindajatega – suhtlevad nüüd aktiivselt ka Ameerika seadusandjatega, kes peavad ka meie julgeolekule pühendumist niivõrd oluliseks teemaks, et võtta vastu lausa presidendi poolt tulla võivaid üllatusi ennetav seadus.

On väga hea teada, et Ameerika Ühendriikide pealinnas suhtub valdav osa poliitikuid ka meie julgeoleku tagamisse väga tõsiselt.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6511017/usa-kongress-nato-vajab-kaitset-president-trumpi-eest?_ga=2.119402762.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud. Siin 2019-01-26

Leia podcast Kuku raadio lehelt:

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/neeme-raud-siin-2019-01-26/


New Yorki kerkib uus kultuurikeskus

Arhitekt Rem Koolhaas kirjutab oma raamatus «Deliirne New York», et Manhattan on lääne tsivilisatsiooni terminaalse lõppfaasi lava. Inimasustuse tihedus ja uute tehnoloogiate sissetung on Manhattanist teinud juba alates 1850. aastatest labori, kus ühtaegu leiutatakse ja testitakse uut revolutsioonilist elustiili: ummiku (inglise keeles congestion) kultuuri. Oluline komponent selles ultimatiivses urbaanses katses on mõistagi ka selle linnsaare unikaalne arhitektuur, rõhutab Koolhaas. Arhitektuur, mis on muutnud Manhattani urbaanseks džungliks, kus ei ole üht läbivat joont, vaid paljususe kooslus, kakofoonia, tavaaistingute jaoks kohati üleelusuurus ja kõigest sellest kokku tekkiv ilu.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6505449/new-yorki-kerkib-uus-kultuurikeskus?_ga=2.66361005.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Olukord Washingtonis kisub kriitiliseks

Esimene asi, mida laupäeva õhtul New Yorgi JFK lennuväljalt Manhattanile sõites taksos kuulsin, oli uudistesaates president Donald Trumpi ütlus, et tema USA-Mehhiko piirile eraldustõkke ehitamise küsimuses ei murdu.

Lubadus lüüa aastakümnetepikkuse segaduse järel kord majja Ameerika lõunapiiril, mille auklikkuse tõttu saabub USAsse igal aastal tuhandeid illegaalseid sisserändajaid, oli lubadus, mille ta oma valijatele andis, ja selle ta ka ellu viib.

«Küsimus on selles, kas me täidame oma püha kohust Ameerika kodanike ees, keda teenime,» vahendasid raadiouudised presidendi laupäeval Valgest Majast tehtud avaldust.

New York Timesi (NYT) allikate kohaselt on Trump abidele öelnud, et näeb praegust võitlust USA Kongressi esindajatekoda kontrollivate demokraatidega, kes jätkuvalt keelduvad talle eraldamast raha piiritõkke ehitamiseks, mitte päevapoliitilise, vaid hoopis ajaloolise lahinguna.Trump on NYTi andmeil mitu korda abidele öelnud, et riik unustab aja jooksul praeguse valitsusseisaku, kuid mäletab seda, kuidas tema võitles oma seisukoha eest, et riigi lõunapiir peab olema kaitstud.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6503689/olukord-washingtonis-kisub-kriitiliseks


Neeme Raud. Siin 2019-01-19

Leia podcast Kuku raadio lehelt:

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/neeme-raud-siin-2019-01-19/

 


Neeme Raud: lahtiste ajaliigeste lõgina aeg

Madridis «Guernica» ees mõtlesin, milline võiks olla praegusaja maal, mis kõnetaks 80 aasta pärast meie järel tulijaid (just kaks sõna!) samavõrd kui Picasso teos. Millist maali me praegu, kui ajaliigesed lõgisevad ja ühiskonnad kärisevad, oma maailma, Euroopa, Eesti kohta maalime?

Sel nädalal seisin Madridis kuninganna Sofia muuseumis Picasso suure halli pannoo «Guernica» ees ja vaatasin, kuidas kuulus hispaanlane ligi 80 aastat tagasi kujutas kurjust, mis oli üle Euroopa pead tõstnud.

Ühtegi päris kodusõda, mis tollal Hispaanias käis ja mille jubedust Picasso talle ainuomase abstraktse mõttetäpsusega kujutas, praegu küll Euroopas ei mölla. Jumal tänatud. Ei ole ka otseselt fašistlikke režiime, nagu siis Itaalias ja Saksamaal. On kogu kontinenti ühendav Euroopa Liit, mis kõigile puudustele vaatamata tundub siiski parim praegusaja ühendus vana ja palju näinud maailmajao riikidele.

Arvamusküsitlused üle kogu Euroopa kinnitavad, et ühinenud Euroopal on rahva tugev toetus, hoolimata mitmel pool, näiteks Ungaris, aga ka Eestis teatud ringkondades kõlavatest (eliidi) väidetest, et koosluse põhialuseid tuleks kardinaalselt muuta. Ent samas kärisevad ühtse Euroopa õmblused riikide sees ja vägagi kuuldavalt.

Guernica kaost, valu ja õudust otseselt ei ole. Aga tuntav on pildist tugevalt õhkuv äng, oht kaosesse vajumise ees ja viha.

Loe edasi Postimehest: https://leht.postimees.ee/6502102/neeme-raud-lahtiste-ajaliigeste-logina-aeg?_ga=2.66435629.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud. Siin 2019-01-12

Leia podcast Kuku raadio lehelt:

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/neeme-raud-siin-2019-01-12/


Helsingi uus juhtlause: kultuur juhib majandust

Gunvor Kronman on Soome elu kujundamisel väga aktiivne kaasarääkija ja otsustaja. CV on Kronmanil enam kui muljet avaldav, ta on kuulunud ja kuulub ridamisi võtmetähtsusega nõukogudesse ning juhib neid: Finnair, YLE, Helsingi Ülikooli rahastusfond, ekspresident Martti Ahtisaari kriiside lahendamise initsiatiiv, Kalevala Koru juveelibränd.

Kronman juhtis ka suvel Helsingis avatud uue muuseumi Amos Rex rajamist ning Soome-Rootsi kultuurikeskuse Hanaholmeni täielikku renoveerimist. Neeme Rauale antud intervjuus räägib ta, et Soome pealinnas on viimastel aastatel töötatud selgelt selle nimel, et linna rahvusvaheliseks turismimagnetiks muuta, kasutades turismidollarite ligitõmbamiseks just maailmaklassi kuuluvaid kultuurirajatisi. Kronmani sõnul luuakse Helsingi südalinna teadlikult üha enam suuri ja uhkeid ning rahva seas populaarseid siseruume, mis oleksid külmal ajal omamoodi linnaväljakuteks.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6496935/helsingi-uus-juhtlause-kultuur-juhib-majandust?_ga=2.131905036.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Kogenud diplomaat Tiina Intelmann: diplomaatias on koridorid sageli väga kitsad ja pimedad

Pikaajalise kogemusega diplomaat, praegu Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann tõdeb, et maailmas valitsevad segased ajad – ja just sellistel aegadel on eriti vaja diplomaatiat.

Sel aastal on meil kõigil vaja palju diplomaatiat.

Ühiskonnad üle Euroopa ja maailma – vaadake USAd! – on katki kärisenud. Erimeelsuste üle ei enam ei vaielda, vaid kakeldakse. Pealetungil olevad populistlikud liikumised lubavad aastakümnete jooksul saavutatud konsensuslike lahenduste kohest kirvega hävitamist («Euroopa Liidust välja!») ja uut, rahvale tegelikult meeldivat elu, kus kõik on rikkad, võõraid riiki ei tule ja elu kulgeb traditsiooniliselt ning rahulikult. Teekaardid, kuidas nende paradiisiaedadeni liikuda, tunduvad aga sageli ulmelisena, sest juba rahalises mõttes ei ole ühelgi riigil kohe võtta selliseid summasid, mis lubaks kiirelt rahvale nauditava utoopiani jõuda.

Et need segased ajad üle elada ja mingisugustegi lahendusteni jõuda, ongi vaja proovida läbi rääkida, üksteist kuulata, ühisosa leida.

Diplomaatidele on see tuttav tööriistakast.

Arter vestles uue aasta alguses praegusaja asjadest Eesti ühe pikemaajalise suursaadiku Tiina Intelmanniga.

Tema nimi ei ole ehk paljudele tuttav, ja seda põhjusega – Intelmann on üle 20 aasta olnud diplomaadina Eestist eemal, enamuse sellest ajast meie riigi suursaadikuna. Kuid lisaks Eesti huvidele ÜROs, Iisraelis ja nüüd Suubritannias, on ta esindanud ka Euroopa Liitu Libeerias ning juhtinud rahvusvahelise kriminaalkohtuga liitunud riike. Seetõttu tundub igati paslik, et just tema seisab praegu suursaadikuna Eesti huvide eest Suurbritannias, kus plaanitakse juba kahe ja poole kuu pärast suurt lahutust Euroopa Liidust, mille üksikasjades pole aga seni kokkuleppele jõutud.

Riias Eesti saatkonna hoonel olev mälestustahvel ütleb, et just seal alustas oma diplomaatilist karjääri Ernst Jaakson, meie kõige legendaarsem diplomaat. Sinu töö diplomaadina algas New Yorgis, esmalt meie ÜRO missioonis – toona tegutses see veel samas Rockefelleri keskuses, kus Jaakson juhtis aastakümneid Eesti peakonsulaati, ainsat Eesti Vabariigi tegutsevat välisesindust maailmas kogu okupatsiooniaja vältel. Nii et olite Jaaksoniga igapäevased töökaaslased, ainult et tema oli välislähetuste lõpus, sina alguses. Väga sümboolne!

Nüüd tundub see tõesti sümboolne. Ernst Jaakson ei olnud siis, kui mind New Yorki lähetati, enam meie saadik ÜRO juures, kelleks ta oli saanud kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Küll aga endiselt meie peakonsul, ja ta käis ikka iga päev tööl. Hiljem hakkas vanus tunda andma, aga tol ajal, kui mina New Yorki jõudsin, oli ta veel väga heas vormis. Osa meist olid siis väga noored, ja kui Jaakson rääkis, kuidas asjad Eesti välisteenistuses varem käisid, ei pööratud sellele nii suurt tähelepanu, kui oleks pidanud. Nüüd on kahju, et seda ei teinud, aga noore diplomaadina oli ikka kiire. Jaaksoni jutud olid alati väga huvitavad, oleks võinud tema kuulamiseks rohkem aega võtta ja kõike meelde jätta.

Midagi sellist ta diplomaaditöö kohta ju ometi ütles, mis meelde jäi?

Viimastel aastatel tundis Jaakson muret, et me oma nooruse uljuses midagi New Yorgi arhiivist ära ei kaotaks. Oma vanuses tunnetas ta möödunu väärtust tuleviku tarbeks. Samal ajal, kui meie aina tänases päevas rassisime, armastas Jaakson näidata vanu fotosid. Tihti saatis tema jutte tõdemus, et kõik fotol olijad peale tema on juba siit ilmast lahkunud.

Ka meie sinuga saime tuttavaks siis, 1995. aastal New Yorgis, ja oleme sellest ajast sinasõbrad. Ma mäletan, et samal aastal tegin oma esimese suure, kolmeosalise dokumentaalsaate ETV-le, see rääkis ÜRO 50. aastapäevast. Mul on meeles, kuidas sa ütlesid ÜRO peakorteris, et sealsed koridorid on küll väga valgusrikkad, aga ainult näiliselt, tegelikult on diplomaatia koridorid nii ÜROs kui ka mujal sageli üsna kitsad ja pimedad. Arvad sa tänapäeval samamoodi?

Võib-olla ei ole ka poliitikas vaja alati teada, kuidas seda … no vorsti tehakse. Kui vorst lõpuks valmis saab, siis lihtsalt söö seda. Diplomaatias on väga raskeid hetki ja mõnikord on parem mitte teada, kuidas ühe või teise kokkuleppeni jõuti. Selles mõttes on koridorid tõesti vahel väga kitsad ja pimedad.

Nüüd hinnatakse maailmas üha enam jõudu, populistid lubavad kiireid lahendusi ja väidavad, et mingit diplomaatiat ei olegi – kas sina usud ometi, et just diplomaatia on see vana hea, aastasadade jooksul ära proovitud viis, kuidas keerukaid küsimusi lahendada?

Usun tõesti, et enne kui hakata jõudu kasutama, tuleb istuda laua ümber ja rääkida. Diplomaatial on jätkuvalt oma roll. Ka poliitikas ei saa ainult enda üleolekut kasutada, pead rääkima. Seda on jätkuvalt vaja.

Diplomaatia ei paista ju kuhugi kaduvat, sadade riikide tuhanded diplomaadid töötavad saatkondades üle maailma. Tavakodanikena me nende tööd enamasti ei näe, kuigi seda kõike tehakse ju lõppkokkuvõttes meie endi huvides.

Loomulikult. Kuigi ma arvan, et tegelikult ikka näeme, kui ainult tahame vaadata. Euroopa Liit on ju ka puhas diplomaatia, just see seal iga päev riikide vahel toimub.

Alles mõni nädal tagasi nägime suurdiplomaatiat selle täies ilus, nimelt kinnitas absoluutne enamik maailma riike Poolas taas, et soovib Pariisis 2015. aastal sõlmitud kliimaleppe ellu viia. Vaatasin Poola arutelude alguses BBCd, kus teatati, et erimeelsusi on väga palju, ometi jõuti peaaegu kogu maailma riike – tõsi, mitte küll president Trumpi juhitud USAd – rahuldava kokkuleppeni. Diplomaatia ime!

Poolas toimunu peegeldas väga hästi seda, mis toimub iga päev ÜROs, seal ongi koos kogu maailma riigid, et otsida ja leida lahendusi. Ka siis, kui esialgu tundub, et mingeid kompromisse ei olegi võimalik saavutada.

Oled kaua aega ÜRO juures töötanud, palun räägi, kuidas selles pidevalt kriitika all organisatsioonis tegelikult maailma huvides kompromisse otsitakse.

ÜRO on ju selleks, et lahendada globaalseid probleeme, ja väga sageli ongi alguspunkt selline, et kõigil on asjast täiesti omamoodi arusaamine. Kuidas hakata liikuma mingisuguse ühisosa leidmise poole, selleks on oma metoodika. Aga et sellest aru saada, tuleb hakata nägema organisatsiooni seestpoolt. Kui ma esimest korda ÜRO juurde tööle läksin, siis vaatasin ka, et kõik käib seal nii aeglaselt, inimesed muudkui räägivad ja räägivad. Vaatasin ÜROd kriitiliselt ja stereotüüpidest lähtudes. Nüüd saan aru, et vahel ongi vaja väga pikalt rääkida, et leida ühisosa ja lõpuks milleski kokku leppida.

Ütlesid, et on lausa oma metoodika, mille järgi hakata sellest eri häältel rääkimisest ühisemalt laulvat koori moodustama. Kuidas siis?

Tihtipeale on nii, et kui alustatakse mingit suurt protsessi, moodustatakse näiteks nn tarkade meeste kogu või palutakse prominentsetel või ka endistel poliitikutel sõnastada probleem, mida soovitakse lahendada; koostatakse selle kohta raport. Edasi hakatakse vaikselt vaatama, kas nendes seisukohtades, mida riigid tagasisidena väljendavad, on mingi ühisosa, mida saaks hakata edasi arendama. Teinekord tehakse siis järgmine raport, kus pakutakse ehk kolm-neli varianti, millised võiksid olla lahendused. Ja siis lastakse riikide diplomaatidel jälle arutada. Aga kui hakkavad toimuma otsesed läbirääkimised konkreetse teksti üle, siis vaadatakse, milles on suudetud varem kokku leppida, pannakse kõik need sõnad ja lepped kokku ning seejärel hakatakse arutama selle üle, milles võiks edasi liikuda. Igaüks püüab sisse panna oma mõtteid ja oma sõnu. Lõpuks kujunebki selline tulemus, mis kedagi täielikult ei rahulda, kõik on parasjagu õnnetud, aga vähemalt me teame, et teatud edasiminek on toimunud, me ei ole andnud loobumisvõitu ja järgmine kord astume veel sammukese edasi. Tihtipeale on neis lõppdokumentides ka sõnu, mis meile üldse ei meeldi, kuid me peame need lihtsalt alla neelama selle mõttega, et andsime ju endast maksimumi, aga kui me milleski kokku leppida ei suuda, no siis tulebki sõda või pidurdamatu kliimasoojenemine.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6496956/kogenud-diplomaat-tiina-intelmann-diplomaatias-on-koridorid-sageli-vaga-kitsad-ja-pimedad?_ga=2.157138360.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877