Uus reaalsus poliitikas: valijad ei tea enam, mille poolt nad on, kuid teavad täpselt mille vastu

Uut selget teooriat politoloogias, mis nüüdseks paljudes Lääne riikides, ka Eestis kujunenud olukorda ja mõnetist poliitilist peata olekut kirjeldaks, veel tekkinud ei ole, rääkis raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin» Tallinna Ülikooli politoloogiaõppejõud Mari-Liis Jakobson.

«Me ei ole jõudnud hangumispunkti, kus tekkiks jälle stabiilsed valijamustrid,» ütles ta.Inimeste valimiskäitumist ei saa enam vaadata sotsioloogiliselt, et on olemas traditsioonilised ühe erakonna valijad ja traditsioonilised teise erakonna valijad, leiab politoloog. «Aga vaadates inimeste meedia tarbimist, vaadates inimeste sotsiaalmajanduslikku positsiooni, me ikkagi suudame juba kirjeldada erinevate erakondade valijaid,» lisas ta.

Lääne meedias laialdast arutlusainet andvat teemat – et tänasel poliitmaastikul on üha enam neid, kes teavad mille vastu nad on, kuid ei oska öelda mille poolt, seega valijate seas levinud negativismi, mida parteid oma kampaaniatega võimendavad, selgitas Jakobson nii: «See on ju tegelikult toimunud kogu aeg. Kui me vaatame läänemaailma poliitikat, siis klassikaliselt on käinud selline asi, mida me nimetame «keskele surumiseks» – et kõik erakonnad püüavad saada kõige mõõdukamaid kesktee valijaid, kes vaatavad, milline erakond pakub rohkem. Tavaliselt võidab siis see erakond, kes suudab kõige rohkem oma toetajaid välja tuua. Ja seepärast tehakse ka negatiivset kampaaniat, et püüda nii jätta oma oponendi valijad koju. Seda tendentsi näeme praegu ka. Need erakonnad, kes kampaaniat teevad millegi vastu, suudavad oma toetajaid hästi tugevalt mobiliseerida ja teisest küljest, panna kõhklema neid, kes ei ole veel otsustanud, kes muidu valiks mõnda moderaatsemat erakonda, aga kes nüüd lihtsalt ei lähe valima.»

Jakobson annab oma selgituse ka praegu Eestigi poliitikas nähtavale populistlikule taktikale puhuda üles pidevalt uusi skandaale, mis tekitavad üha uusi meedia pealkirju, seega - vastata igale skandaalile uuega.

Intervjuud Mari-Liis Jakobsoniga raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin» kuula siit.


Aeg on toit toitu sisse tagasi tuua, usub tippkokk Peeter Pihel

(Pildiõigus: Fotografiska - https://www.fotografiska.com/tallinn/en/)

Tallinna linna peal räägitakse, et tippkokk Peeter Piheli oma uues restoranis, mis asub Telliskivi loomelinnakus hiljuti avatud fotograafia muuseumi «Fotografiska» kõrgemal korrusel, ei eputa enam toiduga nii, nagu see vahepeal paljudes söögikohtades trendiks on saanud. Et Pihel püüab toitu toidu sisse tagasi tuua.

Peakokk ise vastas sellele kuuldusele nii: «See on väga ilusti öelnud. Eks me püüagi seal restoranis teha väga lihtsaid asju – neli, viis asja taldrikul - ja tõesti seda sitsi, satsi, geeli ja vahtu meie taldrikutel ei ole.»

Pihel pakub oma restoranis, nagu ütleb ausat Eesti toitu, mille valmistamisel ollakse teadlikud – et ei oleks liigset toiduaianet raiskamist.

«Aga eks inimesed ikkagi ise teevad valiku ja loomulikult päris «finne dining» restoranis (mille hulka ta oma uut restorani ei arva) seda lugu ja storyt on palju rohkem ja eks see kuidas sa toitu esitled, see käib asjaga kaasas,» rääkis Pihel. Ja vahel on tema arvates ka «fine dining» ja toiduga… eputaminegi oma kohal.

Saates rääkis Pihel ka Eestis tekkinud küsimustest selle kohta, kas toit, mis meie põllumeestelt tuleb, on alati mahetoit, kas meie põllupidajat saab alati uskuda, et ta väetisi ja kemikaale ei kasutagi. Enamasti saab, usub tippkokk. «Eesti on veel ausaid põllumehi ja hea ja kvaliteetne tooraine on täiesti saadaval, nii et ei tasu seda maasikalugu liialt nagu esile tõmmata või kontsekstist välja rebida ka,» rõhutas Pihel.

Kuulake intervjuud Peeter Piheliga raadio Kuku saates «Neeme Raud. Siin».


«Oleks», «võinuks», «läinuks» Eesti lähiajaloos

Eesti elus sel taastatud iseseisvuse ajal oleks võinud nii mõndagi teisti minna, usub ajakirjanik ja suhtekorraldaja Rasmus Kagge.

Nüüd on tal võimalus neid stsenaariumeid «B», mis tõeks ei saanud, testida. Kagge on kuue osalise dokumentaalsarja «Üle noatera» autor ja vaatleb selles kuut teelahet Eesti elus.

1991 aasta augustiputš. Seda näidatakse läbi nüansside, mille puhul «ma ütlen, et mina, kes ma olen näinud väga palju ja kuulnud väga palju ja üle keskmise ka 91. aasta putšist lugenud, ma võin tunnistada, et ma ei olnud neid episoode isegi varem kuulnud, rääkimata sellest, et kuskilt neist võiks täna lugeda,» kõneles Kagge KUKU raadio saates «Neeme Raud. Siin.»

Ajaloo hämarusele natuke valgust heites lisas Kagge, et vaatleb dokumentaalis seda, kui lähedal oli võimalus, et tollal oleks võinud telemaja kaitsjate ja kesklinnast välja sõitvate tankide vahel tulevahetuseks minna. «Meil on inimesed, kes räägivad nendest sündmustest, sellest, milleks olid eesti mehed valmis, mida kõik nad olid enda jaoks valmis meisterdanud, selleks, et kaitsa Eesti televisiooni või Eesti vabadust. Kui lähedal see kõik oli, sellest nad räägivad nüüd, ma julgen öelda, et esmakordselt.»

Sama piirpealsed lood jutustatakse veel viie võimaliku stsenaariumi puhul meie lähiajaloost. Dokumentaale, mille toodavad kahasse Elisa ja ERR, saab näha esmalt Elisa võrgus augustis ja siis ETV ekraanil. Tegemist on uue viisiga teha uurivat ajakirjandust, mis on kallis, ütleb Kagge. Ja sellistele projektipõhistele ajakirjandusvormidele kuulubki tema arvates mõneti tulevik.

Pikemalt saab kõigist dokumentaalseerias «Üle noatera» kõneks tulevatest lugudest aimu Kuku raadio saatest «Neeme Raud. Siin». Kuula saadet siit.